----
Eile õhtul istusin oma rõdul, jälgisin päikeseloojangut läänetaevas, emasid oma väikelastega, jalutajaid pargis oma koertega ja mõtlesin, et kogu meie põlvkond tervikuna on üks lumehelbekeste põlvkond, kes elab oma elu ära lillena lilleaias.
Me oleme sündinud ja elanud rahu ajal. Kuid me halame alatasa. Me halame ja nutame aga väga tühiste probleemide pärast. Keegi kaebleb oma sõnavabaduse pärast, keegi nõuab rohkem demokraatiat, keegi seletab midagi oma inimõigustest, keegi vaevleb oma solvumiste küüsis jne. jms. Need on meie kaasaja nö. "suured lahingud." Tegelikke suuri probleeme pole meist kogenud ükski.
Meenutagem aga oma vanemaid ja vanavanemaid, kes pidid üle elama aastad 1939 - 1953. Ja aastad veel sealt edasi.
See oli raske sõja ja ränkade repressioonide aeg. Diktatuur 1000%. Kui võrrelda meie eekäijate elu ja kogetut meie eluga siin ja täna, siis on meie elu puhas lilleaed.
Paraku - meie oleme seal lilleaias ise mitte mastimännid, vaid haprad lillekesed, kes hakkavad hädaldama, kui tuuleke on veidi liiga vali või horisondile ilmub mingi pilveke. Pool ühiskonda halab näiteks siin ja täna selle pärast, et ta peab olema kodus diivanil, oskamata iseendaga midagi peale hakata.
Sõbrad, mida te teeksite, kui te peaksite sellisel ilusal hommikul nagu see on täna, oma silmad avama kusagil Siberi vangilaagri barakis teadmisega, et teid ootab ees 25 aastat sunnitööd kusagil kaevanduses või raielangil? Ja et suurema tõenäosusega te seda karistust ära ei kanna - te surete palju varem kas nälga või tüüfusesse või kui te nendesse ei sure, siis löövad teid maha laagri blatnoid?
Head lillekesed - te sureksite sealsamas infarkti.
