Kui lapse psüühiline halb seisund on vanemate põhjustatud, siis peavad selle kohta olema ka mingid objektiivsed ja sõltumatust allikast pärit tõendid. Lihtsalt lapse jutust ja tahtmistest siin ei piisa.
Esmane on kindlaks teha, kas lapse jutt vastab üldse tõele. Väga võimalik, et see on hooppis tingitud perevälistest teguritest ja isikutest. Näiteks mingist totrast ja lapsevaenulikust moekast trendist ja selle esindajatest.
Meil on lastekaitseorganeid, kes saavad teha kindlaks lapse koduse olukorra. Mul pole paraku ülevaadet, kes see hindaja võiks olla, aga selge on üks: ta peaks olema sõltumatu kogu probleemist ja probleemiga seotud isikutest ning erialaliselt pädev.
Kui suhe vanematega on lapsele objektiivselt talumatu, siis on mõeldav, et laps saab psühhiaatri poole pöörduda ilma vanemate teadmata. Lapsele on aga sel juhul vajalik kohustuslik täiesti sõltumatu esindaja, kui lapse vanemad selleks ei kõlba - laps ei saa veel aru kõigest temaga ja tema ümber toimuvast. Kui sellised tõendid aga puuduvad, siis on selline lapse "iseseisvus" välistatud ja ta külastab psühhiaatreid ja psühholooge vaid vanematega koos.
On selgelt aimatav, et kogu selle temaatika taustaks on LGBT gruppide soov saada võim laste üle. Ja nende mõistus omale sobivas suunas ümber programmeerida.
Järgmine samm oleks ilmselt lapsele õiguse andmine iseseisvalt kohtusse oma vanemate vastu hagi esitamine. Lapsele iseseisva õiguse andmine minna psühhiaatri juurde on esimene samm perekonna otseseks hävitamiseks. Lapsele õiguse andmine hageda oma vanemaid oleks aga perekonna lõplik kokku varisemine. See pole enam millegi tegemine vanemateta, see on millegi tegemine otseselt oma vanemate vastu. Sinna me selliste nn. "lapse õiguste laiendamistega" liigume.
Me ei tohi sellist teed valida mitte mingil tingimusel.
