Teadmiseks: juba on meie Riigikogule laekunud täiesti ametlik ettepanek Lastekaitse Liidult hakata ümber tegema lasteaedade õppekavasid, et kasvatada meie pisikesi lapsi ja lapselapsi homoseksuaalse suhte sallivuse vaimus ja et neile maast madalast sisse õpetada homoseksuaalide propageeritavaid ideid ja suhtumisi.

Niisiis, kooseluseadus pole mitte sõja lõpp vaid selle avaakord. Sõda aga ootab meid alles ees. Selle sõja rindejoon läheb läbi meie südame - ja sõna otses mõttes - sest seda sõda alustatakse meie kõige pisemate ja meie kõige kallimate, samas kõige kaitsetumate vastu sihitud rünnakuga - meie laste ja lastelaste vastu sihitud rünnakuga.

Me oleme kõik väga raske eetilise probleemi ees: kas minna kaasa ametliku ideoloogiaga ja nüüdsest ametlikku homomeelsust oma kodus oma lapsele õpetada? Või õpetada talle seda, mida ise õigeks peame? Või hoopis valida kolmas variant - õpetada oma silmatera kahekeelseks valetajaks, kes räägib koolis üht ja kodus teist?

See on väga raske otsus, väga raske valik.

Me armastame oma lapsi, me soovime neile head elu. Seepärast oleme sunnitud neile õpetama sellist arusaamist maailmast, mis neile nende elus raskusi ei valmista. Paraku, selliseks ideoloogiaks on see Eesti Vabariigi "uus homomeelne ideoloogia". See on nüüdsest ametlikult EV kui riigi ideoloogia - seda otseselt seaduse jõuga. Ja üldse ei loe, kui me ise vihkame, peame otseselt jälgiks mistahes homoseksuaalset lähenemist või akti iseenda suhtes. Me peame seletama oma kodus oma pisikestele, et see ideoloogia, et see tegevus on õige, et see on hea, et see on normaalne.

Ma ei tea, mida rääkida lapselapsele, kui ta küsib... Ausalt - ma ei tea.

Märkmed: