Harri Kingo - Mida te sel päeval teete?
----
Minu kogemusse kuulub ka päev, mil ma kaotasin usalduse inimeste vastu. Elu oli mind piisavalt valusalt õpetanud, et kedagi ei saa lõpuni usaldada. Jah, kedagi saab usaldada enam, kedagi vähem, mõnda üldse mitte, aga lõpuni ja jäägitult - mitte kedagi.

Kuid sel päeval oli ka veel teine ja palju rängem kogemus - ma mõistsin, et ma ei saa ka iseennast usaldada. Ma võin mõelda ja öelda mida tahes, kuid ma vaid petan teisi ja iseennast. Mul polnud sel päeval enam kedagi, keda usaldada. Kuid usaldamiseta on elu praktiliselt võimatu.

See ehk oli see hetk, mil ma hakkasin usaldama (uskuma) Jumalat. Lihtsalt polnud enam kedagi teist usaldada. Polnud, kellega olla avatud ja avameelne, kelle poole pöörduda, kellega rääkida, kellelt küsida, kellega olla. Polnud teist, kes oleks minuga.

Jumal oli.

Sellest kogemusest alates suhtun ma veidi skeptiliselt kõikidesse neisse, kes räägivad ilusaid sõnu sellest, et on vaja usaldada iseennast ja on vaja toetuda oma elus iseendale.

Sõbrad - aga mida te siis teete, kui te enam isegi iseennast usaldada ei saa, teistest rääkimata? Tuleb ju aeg, mil te ei saa enam usaldada oma füüsilist võimekust. Tuleb ju aeg, mil te saate aru, et maailmas on paljut, millest te aru ei saa saamagi ja seeläbi ei saa te usaldada ka oma mõistust ja selle otsuseid. Ning halvem veelgi - teile selgub, et te pole oma elus teinud kõiki oma valikuid eetiliselt laitmatult - õigesti ja õiglaselt. Tuleb mõistmine, et teie õige ja väära, tõe ja vale, hea ja kurja mõõdik on olnud ja on väga puudulik?

Kui see aeg saabub, kui see päev koidab, kui saabub see halastamatu tõehetk - keda te siis usaldate, kui teil pole kedagi, keda usaldada? Kui isegi teie ise pole enam enda silmis usaldatav? Mis siis saab? Mida te siis teete?

Mis minuga siis juhtus, ma ütlesin. Kuidas aga siis teiega on? Siis, kui pole enam midagi ega kedagi, millel-kellel püsida?

Targem on selle üle ette mõelda ja vastus teada saada, kui et sel tõe päeval avastada ennast püsimas ei millelgi - puhtal tühjusel, milles kõik senine armutult kokku variseb. Ja varisete kokku teie ise.
----
We made the distance
Yeah, we made the day
You made all the difference
Cause you found the way
Without your wisdom
Lord, where would we be
Lost in the wilderness
Somewhere out at sea

But you were there
Through the days of wine and madness
When I'd always put you down
You were there
Through my joys and my sadness
And you never let me down

You found the meaning
And helped me to see
Where I was going to
All that I could be
Without permission
You turned the key
You climbed the prison wall
Deep inside of me

Lisaks ARVAMUS FB.

Tarmo Metsar

Oma kireva elu jooksul, kes ma 3 korda teises ilmas käinud 2 raske peatrauma tõttu... Ja 3 korda pidanud elus halvatused likvideerima nende 2 peatrauma ja 1 üliränga kaela-, selja- ja õlatrauma tõttu. Ning ka üliraske borrelioosi läbinud (sain selle päeval, aasta pärast oma 1. megatraumat elu nõrgimas füüsilises vormis olles, kui läbisin uppumissituatsiooni, kui meres tuli laintes keerelda tollase epileptikuna 1,5-2 min. hingamata). Ning juba varem õppinud kuninlikus Radza-Budhi joogas, et … me saatus on ära otsustatud täielikult kosmoses. Kõikk mis meiega juhtub, kellega kohtume, kõik on ära otsustatud kosmoses. Ning meie teha on vaid oma elu viimistlus, kas ja kuidas võtame vastu kosmosest määratu ning kuidas siis käitume vastavalt sellele... Kõik see tähendab, et meid juhib siin maailmas Jumal. Iseäranis kes kuidas sellest aru saab mis, või kes Jumal on.... Ja elukogemus, kui kõik elus juhtunu on näidanud, et elulaine justkui ise kannab. Ja pole mõtet põdeda sellepärast mis homme juhtuda võib. Või lihtsalt haletseda toimunut (midagi pole salata, oma 2 viimase megatrauma halvatused eemaldasin ära väga lihtsate mõtteharjutustega, vaid 2 ja 1 päevaga. Ja raskekujulise juba kangestusstaadiumisse jõudnud borrelioosigi vaid sõrmenipsu kiirusega eemaldasin … täiesti juhuslikult proovides teha üht idamaade joogagurude ehtsa elektri tegemise võtet... Ehk, needki teadmised tulid justkui iseenesest mu juurde.... Või siis ikkagi Jumala poolt saadetud karistused..... Kui kord lihtsalt põles maha maja mind raudkangi vehkimise ja maha löömisega ähvardanud noorel kutil... Kui ma lihtsalt palusin vahtralehega auto eemaldada kõnniteelt ühtedel vendadel. Sest lihtsalt oleksin pidanud kraavist minema, et edasi saanuks minna... Ja siis 3 venda, kes oma majal välisvoodrit eemaldasid, lihtsalt kukkusid karjuma, et mingu ma tee pealt.... Ja siis vanem vend tuli sõrgkang käes mu ette ja kukkus ähvardama, et lööb mu maha, kui edasi lähen ja veel nende majast möödun …. (ise mõtlesin tol hetkel, et kes alevis võiks sellele tõprale peksa anda, juhul kui ta mulle kallale tuleb.... Kuid siis tabasin ennast sisemiselt ütluselt: "Ära muretse, küll Jumal tema eest hoolitseb.")…. Ja ohh imet, 8 päeva hiljem põles poistel maha maja …. kõrval abihoone näol.... Kus nad saunas olid käinud ja magama sinna jäänud... Ning hommikul une pealt avastasid, et nende saun läks põlema (tõenäolisest kerisest)… Ja poisid pääsesid napilt tulesurmast. (kuigi ma uskusin Jumala olemasolusse juba varem, oli see juhtum täiega selline, mis pani lihtsalt ta üle veelgi põhjalikumalt mõtlema...)…. Neid juhtumeid on enda elust veel kümneid kus tunda saanud Jumala olemasolu, kui seda kuidas me elu lihtsalt on ette ära otsustatud kosmosest ning miks pole mõtet omale stressi tekitada ja seeläbi tervist rikkuda, on need näited parimad (Budismi 1 põhiõpetusi: "Need kes mõtlevad vaid ilusast ja teevad vaid head, on elus palju parema tervisega, kui suudavad teha ka võimatut").

Märkmed: