----
Olen palju aastaid olnud veendunud meritokraat. Ehk teisisõnu - arvan, et ühiskond ei peaks toimima loomariigi valitsemise põhimõttel "Valitseb tugevam," vaid inimühiskonda väärival põhimõttel "Valitseb pädevam."
Üldiselt ühiskond ka sel põhimõttel ("Valitseb pädevam") töötab, välja arvatud üks erand - võimu tipp. Kui igas elu valdkonnas edutatakse juhtideks oskajamad, targemad, eetilisemad (kokkuvõtvalt: pädevamad), siis pole see nii meie Riigikogu valimistel - võimu tipu moodustamisel. Riigikogu liikmeteks võivad saada täiesti suvalised inimesed. Sealhulgas sportlased, lauljad, näitlejad, meelelahutajad, niisama tolad või lihtsalt ambitsioonikad ja häälekad poliitilised karjeristid.
Pärast mõnede meelelahutajate (nimetan neid kõiki nii) avalikkuse ees totaalselt läbikukkumist on rahvas nende isikute suhtes muutunud veidi skeptiliseks. Parteid panevad neid siiski veel nimekirja etteotsa kui häälepüüdjaid, aga reaalset kasu on neist pärast minimaalselt.
Riigikogust: see paneb oma kohtadele nii presidendi, ministrid, Riigikohtu kui keskametkondade juhid. Kõik riigi võtmefiguurid. Vähemasti formaalselt paneb - reaalselt määrab selle, kes mingi koha saab, võitnud erakonna tagatuba. Või siis koalitsiooni moodustavate parteide tagatoad omade poiste kokkuleppel.
Ühiskonnale on see "demokraatia" mudel laastav, sest valitsema tuleb sellises mudelis ebapädevus, mitte pädevus. Meil pole siin isegi dilemmat: et kas tugevam või pädevam? Meie valitsemismudelis ja meie meie tingimustes taandub kõik täiesti teisele põhimõttele - lojaalsusele oma partei tagatoale. Mingi struktuuri etteotsa saab oma parteile ja selle tagatoale kõige lojaalsem tegelane. Näiteks sõbramehe lehma lellepoeg.
Valijast sõltub meie "demokraatias" kah natuke. Kuid valija võimalused kedagi riigi etteotsa saada on väga piiratud. Kui mitte olematud. Valija valib ju vaid erakonda. Kes erakonnast tegelikult pärast RK-s istub, selle määrab ära partei tagatoa nimekiri.
E-valimiste tingimustes on seegi "natuke," mis on valijale jäetud, omakorda vägagi kaheldava väärtusega. Pole ju selge, kui aus see e-hääletamine üldse on.
Et meie pseudodemokraatia mind ei rahulda põrmugi, siis pole mul teist valikut kui olla meritokraat - eelistada pädevust jõule ja lojaalsusele.
