ika - ühiskonna materiaalse, olmelise elu korraldamine.
2. Kultuuritasand on ühiskonna intellektuaalne elu ja tegevus.
3. Vaimne tasand väljendub ühiskonna religioossuse ja eetilisusena.
Need kolm - aineline, kultuuriline ja vaimne - peavad ühiskonnas moodustama ühtse terviku. Sel juhul on ühiskond harmooniline ja iseendaga kooskõlas. Seda samamoodi, nagu iga inimene on terviklik ja harmooniline isiksus alles siis, kui ta on endas leidnud kooskõla oma ainelise, intellektuaalse ja vaimse olemise vahel.
Oluline on mõista, et reaalne ühiskonna vundament on vaimne tasand. Ühiskonna arengut ja edenemist ei saa mõõta ühiskonna ainelise rikkusega, ka mitte sellega, kui palju kultuurisündmusi mingil ajaperioodil aset leiab. Ühiskonna arengu mõõt on vaimne - kuivõrd on ühiskonnas valitsevad eetilisusel rajanevad inimsuhted - kui head me üksteisega oleme.
Inimest mõõdame me ju mitte tema jõu ja raha või diplomitega, vaid sellega, kui armastav - kui hooliv, usaldav ja andestav ta on. Isiksuse mõõt pole ei jõud ning raha ega tarkus, vaid tema headus. Isiksuse mõõdab ära mitte see, mida ta omab, vaid see, kes ta on.
Nii ka ühiskonnaga. Poliitika ja kultuur - sotsiaalse olemise aineline ja intellektuaalne tasandid - on seeläbi vaid vahendid, et võiks toimuda ühiskonna vaimne areng. Kõik on põhimõtteliselt sama nagu see on iga üksiku inimese puhul: inimese aineline ja intellektuaalne olemine pole väärtused omaette ja ise, vaid on vahendid tema vaimseks, eetiliseks arenguks.
Selle lihtsa tõe mõistmiseks vaadelge perekonda - mitte raha ja suured teadmised pole see, mis ühest perest pere teevad. Pere on üks, terviklik ja harmooniline siis, kui peres valitseb armastus.
Armastus on sedavõrd oluline ja fundamentaalne, et kui see perest ära jätta, siis see pere laguneb, olgu see pere kuitahes rikas või tark. Teisalt aga - isegi kui pere on vaene ja ega hiilga oma tarkusega, aga neil on armastus - see pere püsib.
Sama ühiskonnas: kui minetatakse ühiskonna vaimne vundament, siis kaob ühiskonnast armastus - eetilisus ja headus ühiskonna liikmete vahel ja see ühiskond on üha enam mõrane, killustatud, vastanduv ja katkine ega püsi tervikuna koos. Rikkus ja tarkus ühiskonda ei päästa, kui armastus on seal asendatud arvestusega. See on siis džungel oma džungliseadustega.
Just see - oma vaimse aluse ja vundamendi kaotamine ja isegi ära põlgamine - on põhjus, miks Eesti ühiskond on üha enam killunenud ja iseendaga üha rängemates vastuoludes. Meie ühiskond ei hooli oma olemise vaimsest alusest. Me purjetame elumerel laevuksel nimega Eesti, kuid selle laevukese kere - ühiskonna vaimne aluste alus, mis seda laevukest üle vete kannab - on üha enam mõrane ja lekib. Ja me vajume. Ning see vajumine on paratamatu, kui me ei taipa ega oska oma laevukest ära parandada.
