Harri Kingo Olen töötanud karusloomafarmides, kunagises Kirovi kalurikolhoosis ja Raku karusloomakasvatuse sovhoosis. Karusloomakasvatus pole päris võõras maailm.
Inimene on loomi alati tarbinud ja kui me oleme nõus, et karuslooma elu pole enamat väärt kui sea, lamba, vasika, küüliku või kana elu, siis on mulle täiesti arusaamatu selline valikuline loomade armastamine ja kaitsmine. Üks loomade tarbimine on see kõik. Ning loomadest on tarbitud kõike - liha, konte, nahka, sulgi.
Neid tarbitakse üleni ja täielikult ning seda ka neid tapmata - neid kasutatakse tööjõuna. Mõtelge hobuste, härgade, eeslite, kasside, koerte peale. Lisaks võetakse neilt ära nende saadused: piim, munad, mesilastelt nende mesi jne. Neilt võetakse ära isegi nende pojad ja müüakse maha.
Endale kodulooma võtmine puhtalt ilu ja tema nunnutamise mõnu pärast on looma tarbimine omaenese vajaduste rahuldamiseks. Oma hool ja vaev pühendatakse loomale ja saadakse sellest oma pisike nauding, kui samas on kõrval inimesi, kes seda hoolt ja vaeva palju enam vajavad. Aga hädas ja puuduses inimesest vaadatakse mööda, teda pole sellise loomaarmastaja jaoks olemas.
Looma tapmine tema tarbimiseks on looma tapmine. Loomal on täiesti ükskõik, kas ta tapetakse ära söömiseks või naha pärast või miks üldse. Loomale ei loe inimese plaanid ja eesmärgid. Ta sureb ega mõtle sellest, miks ta tapeti. See on inimene, kes teeb vahet. Looma jaoks vahet pole - tema surm on tema surm. Seletada, et karuslooma tapmine tarbimiseks on pähh, aga küüliku või vasika tapmine on igati arusaadav ja normalne - see on silmakirjalikkus.
Kui ollakse loomade tapmise vastu, siis oldagu eranditeta ja KÕIKIDE loomade tapmise vastu ja hakatagu veganiks. Närige muru. Siis ma usun. Muidu on see hala vaid miski lapsik võltspisarais ilulemine ega maksa sentigi.
