Moraal ka eetika ei ole taevast päritolu, vaid tekivad täiesti maistes tingimustes, aluseks ja eelduseks võime eristada kasulikku ja kahjulikku, tõde ja valet, head ja kurja. Kokkuvõtvalt - loovat ja destruktiivset. Me isegi märkame teatavaid eetika ja moraali sugemeid kõrgemate loomade juures - me ei saa kogu nende käitumist ära põhjendada instinktide ja otstarbekusega. Kuigi jah, inimliku kõlbelisuseni on loomadel võimatu jõuda, sest neil pole selleks piisavat mõtlemisaparaati.
Inimene võib oma elu ära elada ilma, et tema eetika ja moraal saaksid põhjendatuse kõrgemalt tasandilt kui maine - saaksid põhjenduse vaimsest, jumalikust.
Kuidas siis on, kui inimene ei saa oma eetikale põhjenduse vaimsest, jumalikust?
1. Analoogia - inimene võib oma elu ära elada ja toime saada puhtalt vaid Eukleidese geomeetria alusel, kus on teatav aksiomaatika, millest tuletatud tõed on kasutatavad ja kooskõlalised. Nii elas oma elu ära terve Kreeka-Rooma maailm ja elab inimkond ka paljus praegu.
2. Analoogia - inimene võib oma elu ära elada puhtalt Newtoni füüsika alusel. Nii elas terve maailm enne Newtonit, pärast Newtonit ja paljus elab ka täna.
3. Analoogia - inimene võib oma elu ära elada Aristotelese kahese loogika alusel, kus kolmas võimalus on välistatud. Nii elas maailm Aristotelesest kuni Hegelini ja nii me saame toime ka oma elus, mõeldes sageli vaid kaheselt.
Kuid siia ka üldisem vaade: me mõistame Eukleidese geomeetriat alles siis hinnata, kui me oskame ka sfäärilist geomeetriat. Me mõistame Newtoni seadusi alles siis, kui me vaatleme neid Einsteini relatiivsusteooriast lähtuvalt. Me saame Aristotelese kahesest loogikast pildi ette alles siis, kui oleme õppinud ja mõistnud kõrgemaid loogikaid.
Nii ka moraali ja eetikaga.
Nagu meil, kaasaja inimestel, pole enam tagasiteed Eukleidese geomeetria ainususe, Newtoni füüsika absoluutsuse või Aristotelese loogika kõikehõlmavuse maailma. Oleme siis nagu inimene, kes on õppinud lugema ja kirjutama ja kes ei saa seda oskust enda jaoks enam olematuks õppida.