----
Uus ja poliitkorrektne, progressiivseks peetav "kultuurisuund" on lagedale ilmunud - hävitada kõik, mis ei vasta tänastele poliitkorrektsetele standarditele.
Kuid meenutan teile, et on üks ajalooteaduse põhimõte, mida on tark järgida. Seda nimetatakse historismi printsiibiks. Ning selle printsiibi kohaselt tuleb ajaloo sündmusi ja olusid vaadata ja hinnata selle ajastu kontekstis, milles need esinesid.
On täiesti väär, kui me hakkame ajaloo sündmusi ja olusid käsitlema meie enda kaasaja paradigmas. Me oleme siis hetkega väga kauged reaalsest ajaloost ja võimetud mõistma omaenese tänast päeva. Sisuliselt on see meie mälu ja kultuuri hävitamine - meie endi ajaloolise arengu ja selle järjepidevuse surm.
Suured isiksused, kes on loonud meile meie kultuuripärandi - heliloojad, maalijad, arhitektid, skulptorid, kirjanikud, poeedid jne., lõid oma teosed omas ajas ja lõid nad vastavateks oma ajastule. Nad ei saanudki kuidagi teisiti oma loomingut luua - nad elasid omas ajas. Oleks meist ikka ütlemata tobe, isegi julm ja võigas, kui me nende loomingut hakkame hindama tänaste kriteeriumite alusel ja peame nende loodut ja kogu nende ajastut väärtusetuks, valeks, vääraks.
Mis jääb järele Bachist, Beethovenist, Mozarist või Gerswinist, kui me neid tänase päeva arusaamade järgi korrigeerima hakkame? Kas tõesti on täna vaja kaasaja vaimus üle maalida Leonardo da Vinci "Mona Lisa"? Või meie usuleigusest lähtuvalt - maha lammutada kirikud, taguda puruks skulptuurid, mis on antiiksed, aga mis ei vasta üldse meie kaasajale? Kas me tõesti tsenseerime tänasele päevale vastavateks kogu maailma klassikalise kirjanduse, luule, igasuguse sõnalise loomingu?
Mulle meenutab see Talibani tegevust.
Me ei ela vaid tänasest päevast. Me toetume oma tänases päevas oma minevikule ja teele, mille oleme läbinud. Kui me mineviku hävitame ja ümber teeme, siis me kaotame oma juured, oma kultuuri, oma inimeseks olemise. Me anname sellise oma mineviku hävitamisega tulevastele põlvedele vabaduse teha meiega sama - maha lõhkuda, ümber teha, ära hävitada ka kõik see, mida me ise täna loome.
Kas me tõesti seda tahame?
