----
Sõber on kurb, sest tema jaoks on asjad siin Eestis segamini nagu kört-pärtli särk. Kõik on kõigi vastu ja käib miski arusaamatu tohuvabohu. Pooleks vihkamisega. Ja ta on sellest väsinud, tüdinud, otse masentatud. Ta klammerdub lootusrikkalt sini-must-valgesse. Aga ta ei tea, kelle käes see lipp peaks olema ja kuhu suunas selle lipudga üldse minna, näib. Ta on veidi kaoses seal iseendas oma asjadega, tundub.
Ütlesin talle:
Sõber, mulle näivad asjad Eestis olevat, vastupidi, vägagi selged.
On ühed, kes on nõus lahustuma ja kaduma Euroopa rahvaste paabelisse ja kui see kadumine ja lahustumine pole piisavalt kiire, siis lubama siia sisse mehi ja naisi teiselt mandrilt, teisest kultuurist, teisest universumist, et segunemine vaid rutem toimuks. Jutustades siinsetele selle õigustuseks miskit marksistlikku jama ja utoopiat meie ilusast ja helgest tulevasest internatsionalistlikust paradiisist.
Et suur humanism?
Oh ei. Loomulikult pole selle utoopia organiseerijad tainapead, et ise sellesse paradiisi usuksid. Nad on pragmaatilised. Nende mõte on 100% majanduslik, sest on vaja säilitada praegust maailma korraldust ja Euroopa majandusmasinat töös hoida. Must natfta on vaid nende jaoks selle masina kütus. Ja nad jätkavad selle meile sisse pumpamist, seda vaatamata sellele, et see kütus on ebakvaliteetne ja jooksutab masina kinni.
Teised püüavad olla ise, omal najal seista ja edasi minna, põlgamata ära suhteid maailmaga, mis on kaasajas paratamatud. Nad tahavad jääda avatuks, sest ega teist võimalust polegi, kuid kuid samas jääda neis suhetes maailmaga iseendaks. Mitte hajuda laiali maailma, mitte välja surra oma kodukamaral, mitte maailma oma koju peremehetsema lasta. Keegi meist ei ela ju kodus, mille uks on pärani kõigile möödakäijatele. Kodu pole meile ju ei hotell ega ühiselamu.
Ei mingit körtpärtli-särki. On vaid lihtne valik. Ja kaks võimalust. Eks sa pead ise teadma, kumma sa valid.
