Harri Kingo
Tõusutee
----
Mis saab edasi ja kuidas on edasi pärast surma - see huvitab paljusid. Kuna elame maises materiaalses maailmas, siis on kõige parem sellest pilt anda maiste analoogiate läbi.
Esmalt peaks ütlema, et sellist asja nagu Põrgu pole olemas. Selline visioon ühest surmajärgsuse võimalusest on omane kristlusele, kuid Jumal pole siiski sadist, kes jätaks oma lapse igavikuks piinlema mingitesse tulejärvedesse jms. Kõik on väga palju lihtsam - kui inimene ei suuda pärast oma maist eluperioodi ellu jääda, siis tema isiksus lakkab olemast.

Teine võimalus selle olematu Põrgu kõrval - reaalselt siis olematuks saamise kõrval - on aga Taevas. Kui põrgu on vaid meie hirmudest sündinud kujutlus ja ebareaalsus, siis Taevas ja tee Taevas on reaalsus ja reaalsusest ka pilt analoogiate abil.

Taeva all tuleks mõista seda arengulist teed, mida maises surmas ellujääv inimene jätkab pärast maise keha jätmist. See tee on väga pikk ja koosneb väga paljudest etappidest. Piltlikult võiks seda võrrelda meie maise inimese hooldamise, õpetamise ja kasvatamise süsteemiga siin planeedil Maa.

1. Lastesõim

Planeedil Maa oleme me oma arengulisel teel umbes samal tasemel nagu on seda lastesõime lapsed. Me oleme hooldatud, õpetatud ja kasvatatud ilma, et me suuremat aru saaksime, et sõimest väljaspool asub veel terve linn, terve riik, terve maailm, terve universum, mis kõik kas kaudsemalt või otsesemalt meie elu ja arengu eest hoolt kannab. Kõik on sellise sõimelapse jaoks olemas justkui iseenesest - söök, jook, soojus, ase, valgus ja muu eluks tarvilik. Sõimelaps isegi ei taipa küsida, kust see kõik tuleb, sest "Nii lihtsalt on!" Vastavalt selliselt sõimelapselt oodatakse ka vähest - universum ei oota, et sõimelaps midagi uut universumi jaoks avastaks või välja mõtleks. Küll on sõime tasemel tundmaõpitu väga oluline lapse enda jaoks.

2. Lasteaed

Olles oma elu siin Maal ära elanud, läheme me piltlikult juba lasteaeda. See etapp on viibimine eluasemeilmades, millele viitas Jeesus. Eluasemeilmad on tõeliseks vaimseks kooliks-koolituseks ettevalmistumise koht, kus me liigume üha vanematesse lasteaiarühmadesse vastavalt oma arengule. Kui sõimes me elasime materiaalses maailmas, siis nn. lasteaias me elame materiaalse ja vaimse maailma ülemineku etapis ja olus - me pole enam materiaalsed olendid, kuid veel mitte ka vaimsed olendid.

3. Kool

Lahkudes eluasemeilmadest astume me juba kooli, selle 1. klassi. See on meie saamine vaimolenditeks. Meie elu hakkab kulgema vaimsel tasandil, me oleme vaimolendid. See on see hetk, mil meist saavad täieõiguslikud Universumi kodanikud, see on meie tegelik algus Jumala avastamise ja leidmise teekonnal. Me oleme tasandil, kus tagasilangemine meid enam ei ähvarda, kurjuse potentsiaal on meist kadunud. Kuid me pole siiski veel täiuslikud - kaugel sellest. Eelnev oli pelk ettevalmistus selleks, kus alati võisime ka loobuda eelseisvast tõusuteest - koolituse läbi arengust. Kuid see on meie koolituse algus, mitte lõpp. 1. klassi lapsel on vara veel arvata, et ta ongi juba kõigest aru saanud ja teab kõike. Võrreldes maise haridussüsteemiga on inimese edasine koolitustee ja õppimine tohutult pikem teekond omajärjestikuste tõusvate etappide poolest.

4. Edasine koolitus

Järgnev tee on taas Jumala avastamine, õppimine, kaaslaste teenimine ja selle kõige läbi areng - tõusmine tõusuteel. Ühel päeval me ka lõpetame selle kooli, kuhu me kunagi 1. klassi astusime, kuid seegi pole veel meie teekonna lõpp, nagu keskkool pole haridusliku tee lõpp. Meid ootavad ees kõrgkool, aspirantuur ja tõusvas reas erinevad haridustasandid, mida on tohutult enam kui mistahes maine analoogia seda võimaldab kirjeldada.

Harri Kingo
Harri Kingo Kas sellise tõusutee läbimine eeldab ka kindlasse konfessiooni kuulumist?

Vastus on: ei eelda. Kui ka inimene pole Jeesusest midagi kuulnud, pole isegi religioonist midagi kuulnud, siis tema jätkamine maise surma läbi ei sõltu tema maisest religioossest kuuluvusest vaid tema reaalsest isiksuse arengutasandist, enam veel tema arengupotentsiaalist. Inimese - isiksuse surmajärgne saatus ei olene inimlikust ja kokkuleppelisest vaid reaalsest ja tegelikust - kas temas on soov ja potentsiaal edasi liikuda. Nagu haridusteel - edasi õpib see, kes seda teha tahab ja kel on selleks potentsiaal.

Loomulikult on jätkamise reaalsus suurem neil, kes teadlikult oma teel liiguvad - kes on religioossed inimesed, sest teadlikkus oma eesmärgist ja sihipärasus arengus on enam tulemusi andev kui mitteteadlikkus ja sihitus. Kuid kokkuvõttes loeb siiski reaalselt isiksuse poolt arengus saavutatu, mitte maised piirid, mõõdud, kriteeriumid, arusaamad, et keda võetakse, keda jäetakse.

Meilt ei oodata midagi üle meie võimete ja võimaluste. Nagu sõimelapsele ei panda mingeid erilisi kohustusi. Teda hooldatakse ja valmistatakse ette lasteaeda pääsemiseks. Kuid talle jäetakse võrreldamatult suurem vabadus oma kannidega mängimiseks ja maailma omal tasemel tundmaõppimiseks kui seda on näiteks koolilastel või täiskasvanutel. Me peame oma arengulise kohustuse täitma omal tasemel, midagi üle selle meilt ei oodata.

Kui mõni tahab saada Jumalaks, eks see ole kena unistus. Väärtuselt samane, mis oleks lastesõime lapse unistus saada kunagi kellekski. See unistamine võib olla hea motiiv ja eesmärk arenguks. Tuleks aga endale sellise sõimelapsena aru anda, kui kaugel on tegelikult lastesõime tita arusaamisest, mis selles linnas, riigis ja maailmas on milleks. Ja kes ja kus ta ise alles on.

Niisiis, me oleme siin tõusuolendid, kellel on väga pikk tee veel ees, kui vaid ise valime ja tahame seda teed käia. Isegi kui me pole sellest teest teadlikud, seda eitame - igal on siiski võimalik see valida, kedagi ei jäeta kõrvale, kui just inimese areng pole sedavõrd pärsitud, et ta polegi võimeline minema meie sõimest edasi lasteaeda ja olla kõlblik kunagi kooli 1. klassi vastu võetud saama.


Harri Kingo
Harri Kingo Kõik selle 1. klassi ukseni ei jõua. Kui on kevad, hakkavad rohelisel murul kasvama erkkollased võililled. Ja ootamatult kiiresti on neist saanud juba võililleseemneid tuulde saatvad tupsud. Pole mõeldav, et igast lenduläinud seemnekesest kasvaks uus taim. Tohutu enamus neist seemneist ei jõua kunagi kuhugi. Nagu looduses see on üldisemalt - loendamatust hulgast seemnetes vaid mõni üksik kasvab millekski-kellekski. Et see mõni üksik saaks siiski millekski-kellekski kasvada ja areneda, selleks ongi looduses vajalikud miljardid miljardid seemnekesed...

Inimestena on meil tohutult suurem tõenäosus arengulist teed pärast oma lastesõime jätkata kui näiteks taimsetel seemnetel või kalamarjaterakestel. Kuid tõsi ka see, et kõik inimestest ei jätka - kõik pole selleks sobivad. See on meie maine humanism, mille tõttu me arvame ja eeldame, et eranditult iga inimene peab saama võimaluse arengulist teed jätkata. Loodus sellist humanismi seemnekeste suhtes ei tunne ja on palju objektiivsem. Kui taime- ja loomariigis seemnekese edasine elu ja areng sõltub ka paljus juhusest, kas ta satub soodsatesse tingimustesse, siis inimese puhul on need soodsad välised tingimused edasiseks teeks garanteeritud. Kõik sõltub inimese reaalsest tahtest ja võimest jätkata. Jätkamise vundamendi endas me loome aga siinsamas, oma maises elus. Religioossetel inimestel on kergem nagu on kergem neil, kes teavad oma teed ja sihti. Kuid nagu elus - teadmine pole veel reaalsus.

Jumal ei jäta ühtegi oma lastest ilma sellest võimalusest, kui just see laps ise oma tegude ja suunaga ei tee endale võimatuks sellist jätkamist. Kelles on vähegi potentsiaali, see ka võimaluse saab. Mis aga ei tähenda, et talle on jätkamine garanteeritud. Kui keegi otsustab mitte jätkata, siis ta ka ei jätka. Kui keegi on kurjuse ja isiksuse mandumise ning lagunemise läbi iseendale teinud jätkamise võimatuks, siis keegi sellist ei aita. Jumal annab võimaluse, valiku teeb inimene.


Harri Kingo
Harri Kingo Oleme siin Maal alles nagu sõimelapsed. Meid ootab lasteaed - ettevalmistus kooliks. Edasi aga juba vastuvõtt Universumi kodakondseks - minu analoogias siis kool ja 1. klass - reaalne õppimine koos teenimise - kui soovite: kooli praktikatundidega, praktiliste töödega.

Kõigil on võimalus seda teed valida ja käia, kuid igal on võimalus vaba tahte alusel loobuda. Mõned ei taha jätkata ja nad ei jätka - neid enam pole olemas. Mõned ei suuda oma mandumise ja valdava isiksuse destruktsiooni tõttu jätkata - ka neid pole siis enam olemas.

Maine surm pole veel see valiku hetk. See on lihtsalt maise etapi lõpetamine ja üleminek nö. sõimest lasteaeda. Valik jätkamise kohta, kas saada kunagi koolilapseks, tehaksegi lasteaias. Religioossed inimesed oskavad tänu avaramale õpetusele ja mõistmisele selle valiku sageli teha juba maises elus - nö. lastesõimes, et nad tahavad jätkata. Kes pole religioosne ega tea oma teed, selle valikuhetk tuleb hiljem - maise surma järel juba selles nö. lasteaias. Kes pole oma maist elu õigesti ära elanud, sellel on raskem lasteaias oma õiget valikut teha. Lõppkokkuvõttes oleneb kõik inimesest.

Eelnev oli analoogia tõesti, et kuidagi millegi tuttava alusel (sõim, lasteaed, kool, haridustee, praktika) anda skeem järgnevast. Ma pole sobivamat analoogiat edasise kohta leidnud kui just meie sotsiaalne inimese hooldamise, õpetamise ja kasvatamise süsteem maises ühiskonnas. Öeldut ei pea keegi 100% tõena võtma. See on väga üldine ja maiste analoogiate läbi antud pilt sellest, mis inimest kui Universumi tõusuolendit ees ootab.

Ning ärgem ka unustagem, et kui tahes hea kool ja kuitahes hea kooliõpetaja ei asenda meile kunagi meie isa ja ema. Ja et esmaselt me oleme oma taevase Isa lapsed, sest temaga on meie suhe lähim - see on otsene ja siiras armastussuhe. Analoogia kooliga on hea, aga seeläbi alati vaid poolik analoogia.


Harri Kingo:
Tee ja teeline

1.

Vaimne areng on samasugune areng nagu iga muugi areng - see toimub läbi vastuolude ületamise. Ja vastuolud võivad olla sel teel kahesugused:

- õige ja väära vaheline vastuolu,
- vana ja uue vaheline vastuolu.

Teisena nimetatu kannab nimetust "eituse eituse seadus" - uus teadmine eitab vana teadmist, kuid edasise arengu käigus tuleb paratamatult hakata eitama ka seda eitust - seda uut, milleni jõuti.

Kõiksust tunnetame me kaheselt. Oleme suunatud ainelise maailma uurimisele, ja sellega tegeleb teadus. Kuid inimene on suunatud ka vaimse olemise tunnetamisele ja vaimsete tõdede - väärtuste avastamisele. Sellega tegelevad religioonid. Aineline ja vaimne olemine - need on meie kaks reaalsust. Seejuures on meie meel-teadvus see meie subjektiivne tasand, kus need kaks objektiivset reaalsust - aineline ja vaimne - kohtuvad ja peavad harmoniseeruma, kooskõlastuma, isiksuses terviklikuks ja üheseks saama.

Ei aineline reaalsus, ei vaimne reaalsus ega ka mitte meie neist kahest tulenev meelereaalsus pole veel see "viimane reaalsus" - see igatsetud arengulise tee lõppjaam. Ka pole see lõppjaam ainelise, vaimse ja meele-teadvusliku puudumine, nagu kohati ida õpetuste tõlgendamiste ja pooliku arusaamise põhjal arvatakse.

Meie esimeseks ja viimaseks ja ka praeguse hetke reaalsuseks on meie isiksus. Meie isiksus pärineb Jumalast kui Isiksusest (suure tähega siin) ja areng on meie isiksuse (väikese tähega siin) jõudmine Jumalani kui Isiksuseni. Inimisiksus on nagu seeme, mis on pärit elavast puust, ja mitte mullast kuidagi ise tekkinud, nagu materialist arvab. Meie isiksus on seeläbi meie arenguline reaalsus jumalikus Isiksuses - jumalikus reaalsuses, kes on A ja O - kes on algus ja ots, kuid kes on ka see tee ja ka mineja sel teel, mis jääb nende kahe vahepeale. On isegi üle ja enamat kui need kaks.

Läbi ainelise ja vaimse kogemise ja oma inimliku meel-teadvuse abil harmoniseerimise toimub see, mis on meie tegelik teekond ja ülesanne - toimub meie isiksuse areng ja arenguline tõus üha kõrgematele olemistasanditele. See on just meie isiksus, mis peab saama täiuslikuks. See täiuslikkus, millele meid suunab Jumala tahteavaldus oma loodule ja olenditele selles loodus - "Olge täiuslikud!" - pole ei ainelise reaalsuse, ei vaimse reaalsuse, ei meele-teadvuse suhtelise reaalsuse omadus või parameeter. See on nende kolme üha kõrgema ja sügavama kooskõla ja ühtsuse reaalsus isiksusena, on isiksuse arengutaseme parameeter. Arenguline tee on isiksuse tee. Kui räägime inimese arengust, siis just inimese kui isiksuse terviklikust arengust.

2.

Areng läbi vastuolude ja nende ületamise on siiski vaid arengu esimene faas. Teatavast etapist meie arengus vastuolud taanduvad ja areng ei toimu enam läbi lõputu vigade tegemise ja vigade parandamiste ja mingite sisemiste raskete ja sageli valusate eituste eituste. Inimisiksus saab arenedes üha enam harmooniliseks. Vastavalt on ka sellise üha enam harmoonilisema isiksuse edasine arenguline tee üha harmoonilisem. Areng muutub samuti üha enam korrastatuks - uus lisandub vanale juba valutult ja vastuoludeta, areng ise pole enam piinarikas eneseületamiste teekond, vaid loomulik isiksuse täiustumine.

Areng on siis nagu... muusika, mis algab ühe pilli ühe vaikse heliga, kuid millesse lisandub järk-järgult ja harmooniliselt terve orkester oma lõpmatu helide universumi lõpmatute võimalustega. Ning see kasvamine pole ei võitlemisena, ei vastandumistena kirjeldatav ega vaadeldav - see ongi arenev harmoonilisus ühtse kõikse terviklikkuse suunas. Kusagil keegi kirjeldas seda selliselt nagu mängiks korraga nagu 1000 orkestrit 1000 korda keerukamat... aga samas kooskõlalisemat, harmoonilisemat ja vaimustavamat sümfooniat kui mistahes maine orkester seda esitada suudaks...

Armastus on isiksuse täiuslikkuse, isiksuse jumalikkuse määr. Paremaks saamine on meie jumalikuks saamise tee. Isiksuslik areng on isiku tee ülima armastuse suunas, mille läbi teostuvad isiksuses ilu, tõde ja headus - see on Jeesuse õpetatud teenimise mõte ja olemus. See tee on alguses raske, vastuoluline, valus ja vaevarikas, kuid isiksuse teataval arenguetapil kaovad need vastuolud-võitlused ja üha enam arengus hakkab domineerima lihtsalt kasv, avardumine, kõikne kooskõlalisus. Nii võiks selle kokku võtta.

Meie elame oma maises olus ja elus veel selles arengu faasis, kus areng on nii sageli seotud vastandumiste ja võitlemiste, eituste ja konfliktidega. Vastuoludes elava isiksuse arenguline tee on raske ja kohati valus. See on arengu esmane faas.

Kvalitatiivselt kõrgem on arengufaas, kui areng ja täiustuv isiksus on sellised vastandmised ja võitlemised enda jaoks maha jätnud. Isiksus ja tema tee on üha harmoonilisemad - sest nagu teeline, nii ka tema tee. Arenematu isiksuse mõtted, sõnad ja teod on kantud heitlikkusest, vastuoludest, headuse ja kurjuse segust. Mida enam on isiksus aga terviklik, harmooniline, jumalik, seda harmoonilisem ja jumalikum - seda enam armastusest kantud ja ilu, tõde ja headust jagav on ka tema tee, mida ta käib.

Märkmed: