Harri Kingo - Üks meie seast elab multifilmis
----
Kaljulaid: "Kohtusin täna LGBT Eesti ühingu tegevjuhi Kristel Rannaääre ja jurist Aili Kalaga. Mulle anti üle ka ühingu vikerkaarekangelase märk ja seda vastu võttes mõtlesin, et tänapäeval ei ole ühtegi põhjust teistsugust peljata. Ometi võitlevad paljud Eesti inimesed iga päev justkui ürgse võõravaenu ja sallimatusega. Ent asjad on muutumas ka siin. Mida rohkem me teame ja end turvalisemalt tunneme, seda loomulikumalt võtame, et oleme erinevad ja igaüks meist on eriline. Püüdlus õnneliku elu poole on ju kõigil ühine."
----
Seda presidendi mõtet vikerkaarekangelase aumärgi vastuvõtmisel lugedes meenus mulle multifilm ja sealne lause "Davaite žit družno." Paraku, inimkonna ajaloos pole veel olnud rahvast või rahvakildu, kes on muulased rõõmuga vastu võtnud, nad omadeks tunnistanud, muutnud kogu oma senist mõtteviisi ning sel moel oma iseolemise ja identiteedi kaotanud ja ajaloost lahkunud. Kui midagi sellist on olnud, siis on see toimunud alati vaid rahva alistamise ja vägivalla läbi.
Sellised ideaalpildid a la "Davaite žit družno" saavad eksisteerida vaid ullikeste peades ning muinasjuttudes. Reaalsus sellist enesetapjalikku mõtteviisi ei toeta. Selliste lapsikuste propageerimine on kas propageerija enda lapsikus või siis veendumus, et rahvas tervikuna on lapsik.
Mul on oma kodu. Ma tahand seal rahulikult elada. Pole mõeldav, et selle minu kodu uksed on pärani ja sinna tulevad elama kes tahes laiast maailmast, kellel on peas mistahes arusaamad elust, inimestest, inimsuhetest. Ja seda kuni perverssusteni välja. Ning et ma plaksutan selle kõige peale.
Mu kodu pole siis enam minu kodu. Pigem on see mingi segane koonduslaager, kuhu on topitud valimatult kõiki võimalikke äärmusi. Selle õige nimetus oleks kaos. Ja mitte lilleaed. Ma ei saa seda siis enam oma koduks nimetada. Miski ei kutsuu mind sinna, kõik sunnib mind sealt pagema.
See olen mina, kes peab sellisest poliitkorrektsest õnnest, reaalselt aga tapvast kaosest lahkuma. Ja olema sealtmaalt kodutu.
***
Lihtne luuletus
kord öeldi õnn tuli õuele
ja õu sai õnne täis
õnn tuli siis ka kambrisse
ja kamber sai õnne täis
viimaks õnn tuli sahvrisse
lauta ja aita ka
rõivad veel mahtusid kohvrisse
siis pidi minema
(J.Viiding)
