Näib, et opositsioon on loobunud arukatest diskussioonidest. On valitud teine strateegia, sest Riigikogu tasemel võitlemine opositsioonile mingeid tulemusi ei anna. Selleks uueks strateegiaks on ühe või teise tegevusvaldkonna töötajate pööramine valitsuse vastu. Alustati tühjade südamete "üldrahvaliku aktsiooniga," aga see kukkus omadega haledalt kokku. Nüüd siis protestivad teadlased. Ja arvan, nad pole viimased, keda protestima õhutatakse.
Kahjuks pean ma tunnistama, et see on päris kaval strateegia, sest alati on valdkondi, kes leiavad, et nad on alarhastatud. Praktiliselt arvavad ju kõik, et nende palk võiks olla kõrgem. Vähemasti ma ei tea kedagi, kes võitleks oma palga vähendamise eest.
Uus opositsiooni strateegia on aga tark vaid senikaua, kuni tõesti praegune valitsus kukutatakse ja ise koalistioon luuakse. Sest valitsuse kukutamine ning reffide ja sotside tagasi võimule saamine ei lahenda ühtegi majanduslikku ega rahanduslikku probleemi. Lihtsalt uuel valitsusel tuleks endal hakata lahendama täpselt samu küsimusi, mida praegune valitsus lahendab.
Kuid meenutagem - tänased probleemid on tekkinud just reffide ja sotside endi valitsemise ajal. Kas on põhjust loota, et need, kes probleemid tekitasid (mille koondnimetus on vaesus), on üleöö nii põhjalikult muutunud, et teavad nüüd lahendusi ja oskavad meid vaesusest välja tuua? Kas polnud see mitte Reformierakond, kes lubas meid 15 aastaga viia Euroopa 5 rikkama riigi hulka? 15 aastat on mööda läinud. Oleme me nüüd siis seal?
Jutu mõte: uut valitsust tuleb tema pürgimustes toetada. Ja oleks meeletus lasta valitsema need, kes meile meie tänased probleemid (vaesuse) on oma pika valitsemisega tekitanud.
Vana võimu uus strateegia - pöörata ühiskonda eri eluvaldkondade töötajate protestilainetega valitsuse vastu ja tulla taas ise valitsema - ei ole pikemas perspektiivis ei majanduslikult tark ega rahvale kuidagi kasulik. Ma panustaks uuele jõule ja uuele mõtlemisele ega tahaks vanu juhte tagasi.
Kuu-kahega kõiki vanu hädasid ei kõrvalda, kuid 4 aasta perspektiivis peaks olema näha, kas praegune valitsus on suutnud midagi paremuse poole muuta või mitte. Protestimised on ülearused, vaja on koos mõelda, mitte ühiskonda lõhestada.
