"Lahkuda väärikalt..." - need sõnad kostavad eutanaasia pooldajate suust nii sageli ja kõlavad nii õigetena.
Aga mõelgem hetkeks: kas pole - see nn suremise ebaväärikus (tsiteerin ühe kommenteerija sõnu: "mädanemine mahajäetud kohas") on tegelikult meie endi - nii inimeste kui ühiskonna - ebaväärikus, meie endi hoolimatus, meie endi varjamat kitsidus, kui me ei taha näha vaeva oma kõige lähemate, kõige viletsamate eest hoolitsemisega nende elu lõpul? Kui me ei raatsi nendele kulutada ei oma aega, vaeva ega vahendeid nende olukorra kergendamiseks ning eelistame nad selle asemel tappa?
Surijate väärikusest:
Sõjamehe surm on väärikas, kui ta võitleb lõpuni ega põgene lahinguväljalt. Laeva kapten on väärikas, kui ta on viimane, kes lahkub uppuvalt laevalt ja pole see, kes põgeneb esimesena. Väärikas on see, kes käitub vastavalt oma staatusele. Mitte see, kes hülgab oma staatuse ja põgeneb.
Staatusest ja väärikusest: siinsamas Facebookis on mul sõber, üks naine, kelle mees põdes aastaid amüotroofiline lateraalskleroosi (ALS). Ei sel mehel, ei sel naisel ei tekkinud kunagi mõtet põgeneda. Mees pidas vastu oma lõpuni. Tema naine andis oma elust aastaid ja hoolitses oma haige mehe eest. See naine kirjeldas kord mulle oma tavalist päeva, oma tegemisi oma mehe eest hoolitsemisel. Oh jah, tema elu oli raske! Aga nagu tema mees ei põgenenud elu eest, nii ei põgenenud see naine oma inimliku kohuse eest. Nad olid mõlemad väärikad, sest nad teadsid oma staatust, teadsid oma kohust ega põgenenud.
Mis on inimese staatus siin maailmas? Võibolla jääb mu öeldu materialistidele kaugeks ja mõistetamatuks, aga ehk nad ühel päeval mõistavad:
Inimese staatus siin maailmas on olla Jumala Poeg. Kuidas läheb surma Inimese Poeg, seda näitas meile Jeesus - Jumala Poeg. Ta oleks võinud oma surma vältida, ta oleks võinud põgeneda, aga ta tegi oma otsuse: "Ärgu sündigu minu tahtmine, vaid sinu oma!” Ta oli väärikas - ta oli oma staatusele vastav ja sellega kooskõlas - seda kuni oma viimase hetkeni.