Nii sageli on meie arusaam vabadusest väga pinnaline. On tavaline, et vabaduse all mõistetakse inimese valikuvõimaluste võimalikult suuremat rohkust. Ja see on ka üpris levinud, aga samas üpris pinnaline arusaam vabadusest.
Valikuvõimaluste paljusus on siiski vaid n.ö. tehniline eeldus vabaduseks. Ei enamat. Tavaliselt oleme igas oma olukorras sellise valikuvõimaluste paljususe ees - päris vähe on meie elus olukordi, kus meil polegi võimalik valida ja me oleme oma mõtetes, sõnades ja tegudes üheselt ära määratud.
Pelgast vabaduse eeldusest aga - valikute paljususest ja võimalusest teha, mida tahan - ei teki vabadust ennast. Seepärast oleks tegeliku, reaalse vabaduse saavutamiseks vaja ka teha neist paljudest valikutest mingi üks valik. Ja ega me rohkem kui ühte valikut teha ei saagi - kui ikka seisame paljude teede ristil, siis edasi saame minna vaid mööda mingit ühte teed, ja mitte käia neid paljusid teid korraga.
Nii seal teeristil seistes - ja me seisame seal igas oma järgmises otsuses ja teos - me teame, et mitte kõikide meie võimalike valikute tagajärjed pole võrdsed. Valides ühe võimaluse saabub tagajärjena üks, valides aga teise võimaluse saabub tagajärjena midagi täiesti muud. Kes meist ei teaks omaenese elu näitel, et mõnest pealtnäha lihtsast valikust on muutunud kogu tema edasine elu ja saatus... ja vastavalt ka tema vabadus või tema seotus.
Me oskame oma kogemuse ja ettenägelikkuse alusel eristada, mis on meile hea ja mis on halb. Mida suuremateks ja targemateks saame, seda paremaid ja komplitseeritumaid valikuid me teha oskame, sest seda kogenumad ja ettenägelikumad me oleme ja seda targemad me oleme oma valiku tegemisel. Kuid oleks narr jättagi see kõik vaid meie sünnipärase võime asjaks meie elus. Nagu meie sünnipärased muudki võimed, nii ka meie kaasasündinud võime eristada head ja halba, vastavalt valida elus õiget ja väära, vajab harimist.
Valikud on meile oma tagajärgede poolest kas halvemad või paremad. Mis toob meid olulise juurde vabaduse lahtimõtestamisel - vabadus pole lihtsalt valikute paljusus meie ees, vaid reaalne vabanemine ja vabadus sellises valikute paljususes saabub meile siis, kui teeme ja realiseerime selle ühe õige valiku, mis toob meile võimalikult parema tagajärje.
Siingi on oma karid - me ei ela must-valges maailmas, kus alati on kohe näha väärad valikud ja samavõrd näha ka paljude valikute seas see üks ja õige valik, mis meid hea tagajärje juurde viib. Me elame pooltoonide maailmas, ja sage on olukord, kus me ei oska ega saagi teha seda ühte, õiget ja parimat valikut, vaid peame piirduma vähima halva valimisega.
Kuid see pole veel asja tuum.
Samm sammult jõudsime selleni, et on vaja omada valikute paljusust, on vaja teha sellest paljususest üks ja parim (vähim halb) valik. See viib meid loogilise vajaduseni, et peame teadma, mis on see hea, heast parem, lausa parim, mida püüdleme ja soovime saavutada.
See on meie väärtushinnangute küsimus - mida me õieti selleks parimast parimaks, selleks ideaaliks oma elus peame, mida me läbi oma paljude valikute igas oma päevas kokkuvõttes taotleme? Vabaduse ja vabanemise tuum on seega meie ideaal - see määrab ja mõõdab ära meie valitud tee õigsuse ja meie edenemise sel teel.
Nii sageli räägitakse ja kirjutatakse nn. üldinimlikest väärtustest, kuid jäetakse selgitamata, et seda head, heast veel paremat ja paremast lausa parimat on inimkonnale püüdnud edastada ja õpetada religioonid. Jah, kord edukamalt, kord vähem edukalt, kuid religioonid on hea ja halva, vastavalt õige ja väära ja inimese eetika probleemistiku kandjad olnud läbi inimajaloo. Seda pole teinud ei teadlased, ei filosoofid, kõige vähem on seda aga teinud poliitika, poliitikud, ajalehed ja arvajad.
Millest ka kokkuvõttev mõte - ja seda sotsiaalsel tasandil: soovides vabaduse suurenemist ühiskonnas pole meil teist teed kui pöörduda tagasi religioonide tutvustamise ja süsteemse religiooniloo kui religioonide kohta teadmiste andmise juurde noortele. Religioonide tekke, arengu, kestmise, muutumise ja ka kadumise lugu tutvustav ja sellest kõigest teadmisi andev õppeaine peab olema põhikooli põhiaine. See on sama vajalik kui kirjutamise ja arvutamise oskus edasiseks eluks, sama möödapääsematu kui emakeele ja oma ajaloo tundmine.
See on ka tee vabadusele igaühe isiklikus elus, sest vaid teadlikult oma maailmavaadet valida oskav inimene on oma valikutes vaba. Vastupidiselt - vaba pole see, kes on sundseisus oma teadmatuse ja valikuvõimaluste puudumise läbi. Kuna ühiskond koosneb oma liikmetest, siis igaühe vabaduse määra kasv on vabaduse kasv ühiskonna jaoks tervikuna.
