----
Kunagi oli aeg, kui inimesi usuti sõnast. Kui keegi ütles, et "Ma nägin", siis nii ka oli. Kaasajal on inimese sõna - inimene ise - sellise usutavuse kaotanud. Me ei usalda enam inimest ega tema sõna, usaldamine ja usaldavus on kadumas ja kaasajal võrdub avatus ja usaldavus üha rohkem naiivsuse, elukauguse ja rumalusega. Sõnade eeldatav tõeväärtus - sõna ütleja usaldatavus - on meie ajastul lähenemas nullile. Üha sagedamini kõlab nõue: "Tõesta!"
Seda sõnade tõeväärtuse äranullimist teostavad meie jaoks võrdselt ja igapäevaselt nii meie poliitikud kui meie ajakirjanikud. Nii on vale imbunud isegi meie kõige lähimatesse suhetesse ja vale ümbritseb meid pidevalt - 24/7. Pole parata - inimene on avatud oma keskkonnale, suhestub oma keskkonnaga ja kui keskkond on valedest küllastunud, siis inimene on kaitsetu selle suhtes, et vale ka temasse imbub.
Tõde hoiab vale eemal, nagu valgus hoiab emal pimeduse. Seepärast vajame me kõige enam oma kaasajas tõde.
Enam veel aga vajame tõeõpetust, vajame tõeõpetajat, vajame isiklikku tõekogemust, vajame tõega samastumist. See on kindlaim kaitse sellele laevale, mida me ühiskonnaks nimetame ja milles me sõidame, mis aga lekib juba igast praost ja pilust ja koos millega me upume.
