Harri Kingo - Vihanarkomaania
----
Kunagi lugesin, et teadlased on uurinud kurjust, vihkamist. Ja on avastanud, et kui keegi on teise vastu kuri, vihkav, negatiivne mistahes vormis, siis sellest negatiivsusest jõuab teise inimeseni vaid ca 5%. Seevastu 95% negatiivsust saab sellisest teost see vihkaja, endast kurjuse välja valaja ise. Kuri sõna on suuresti teisele nagu hane selga vesi, kuid see laastab seda kurja isikut ennast, kellest kurjus lähtus.
Kurjus on nagu alkohol või narkootikum: olles kellelegi midagi kurja öelnud, tekib sellest hetkeline heaolutunne, võidurõõm, kaif, rahuldus, et "Aga ma panin talle!" Kuid see eufooria oma tehtud kurjusest kaob kiiresti. Et oma nauding uuesti saada, tuleb seda kurjust korrata ja korrata - olla üha uuesti kuri.
Paraku - mida sa järjest teed, see saab sulle harjumuseks, saab sulle vajaduseks. Ka siin on otsene paralleel alkoholismi ja narkomaaniaga - inimene tahab oma kurjusest saadud eufooriat üha ja uuesti nautida ja ta võib jääda sellest eufooria hetkelisest seisundist teatavasse sõltuvusse. See aga on laastav, sest teada ju: mida sa kogu aeg mõtled, ütled ja teed, see saab sulle õige pea harjumuseks, omaseks ja selliseks sa ise muutudki.
Pole nii, et mida enam inimene endast kurjust välja valab, seda enam ta kurjusest vabaneb ja seda vähem temasse kurjust jääb. Inimene pole anum ja kurjus pole vedelik, et kui seda anumast üha enam välja valada, siis jääb seda anumasse üha vähem ja see saab ükskord üldse otsa. On vastupidi - mida enam sa endast kurjust välja annad, seda kurjemaks sa ise muutud.
Taas analoogia joomarluse ja narkomaaniaga: pole võimalik, et mida enam inimene alkoholi joob ja ennast narkot täis süstib, seda vabam on ta alkoholismist ja narkomaaniast. Ikka vastupidi on: seda enam muututakse alkohoolikuks või narkomaaniks.
Kurjus ongi narkootikum. Olge sellega väga ettevaatlikud: see laastab ja tapab teid sama kindlalt kui alko ja narko. Just teid, ja üldse mitte seda, kelle vastu te kuri ja vihkav olete. Kas pole - kes joob ja süstib, see joob ja süstib surnuks ikka iseenda, mitte kellegi teise, jah?
Harri Kingo - Vihanarkomaania (1)
Viimased kommentaarid
Kommentaarid on kirjutatud EWR lugejate poolt. Nende sisu ei pruugi ühtida EWR toimetuse seisukohtadega.
https://uueduudised.ee/uudis/e...
Polnud siis mingit Eesti Wabariiki, vaid Eesti kindralkomissariaat, mida juhtis SA - Obergruppenführeri auastmes Generalkomissar für Estland Karl- Siegmund Litzmann ja sellele allunud piiratud volitustega omavalitsus Eesti Direktoorium, mida juhtis Landesdirektor dr. Hjalmar Mäe, kes saabus Saksamaalt koos Wehrmachtiga.
Eesti kindralkomissariaat kuulus omakorda Reichskomissariat Ostland koosseisu koos Läti, Leedu ja Valgevene kindralkomissariaadiga.
Ostlandi juhid olid Gauleiter und SA-Obergruppenfuhrer Hinrich Lohse ja Gauleiter Erich Koch, asukohaga Riia.
Ostaland kuulus omakorda Alfred Rosenbergi juhitud Okupeeritud Ida-alade Riigiministeeriumi koosseisu, aastail 1941–1945.
Saksa okupatsiooni ajal ei sümboliseerinud sinimustvalge ei Eesti riiki ega ka Eesti Direktooriumi, vaid eesti rahvust.
Hümni tohtis samuti mängida aga hümniks seda nimetada ei tohtinud. Nimetuseks oli " Estnisches Volksgebet” " ehk " Eestlaste palve ".
24. veebruar oli hoopis Vabadusepäev, mida tähistati eelneval pühapäeval.
Kehtisid nii Eesti Wabariigi kui ka Nõukogude Liidu seadused, kui need polnud vastuolus Saksa
seadustega. Ja kui oli vaja, siis kasutati idaalade seadusi.
Polnud siis mingit Eesti Wabariiki, vaid Eesti kindralkomissariaat, mida juhtis SA - Obergruppenführeri auastmes Generalkomissar für Estland Karl- Siegmund Litzmann ja sellele allunud piiratud volitustega omavalitsus Eesti Direktoorium, mida juhtis Landesdirektor dr. Hjalmar Mäe, kes saabus Saksamaalt koos Wehrmachtiga.
Eesti kindralkomissariaat kuulus omakorda Reichskomissariat Ostland koosseisu koos Läti, Leedu ja Valgevene kindralkomissariaadiga.
Ostlandi juhid olid Gauleiter und SA-Obergruppenfuhrer Hinrich Lohse ja Gauleiter Erich Koch, asukohaga Riia.
Ostaland kuulus omakorda Alfred Rosenbergi juhitud Okupeeritud Ida-alade Riigiministeeriumi koosseisu, aastail 1941–1945.
Saksa okupatsiooni ajal ei sümboliseerinud sinimustvalge ei Eesti riiki ega ka Eesti Direktooriumi, vaid eesti rahvust.
Hümni tohtis samuti mängida aga hümniks seda nimetada ei tohtinud. Nimetuseks oli " Estnisches Volksgebet” " ehk " Eestlaste palve ".
24. veebruar oli hoopis Vabadusepäev, mida tähistati eelneval pühapäeval.
Kehtisid nii Eesti Wabariigi kui ka Nõukogude Liidu seadused, kui need polnud vastuolus Saksa
seadustega. Ja kui oli vaja, siis kasutati idaalade seadusi.
Arvamus
TRENDING