Vihkamine on kurjus
Kaljulaid avas oma palge ja olemuse - ta teatas, et ta vihkab osasid inimesi. Vihkab. Kaljulaid: "I hate them for their behavior." Tema sõnad.
Ma ei hakka siin analüüsima, kas riigi presidendil sobib midagi sellsit üldse öelda. Ma jään inimese, inimlikkuse tasandile ja ütlen: mitte kunagi, mitte mingitel tingimustel ega põhjustel pole kaasinimese vihkamisele õigustust. Sest vihkamine on otsene kurjus ja kurjusele kaasinimese vastu pole õigustust mitte kunagi. Võib vihata välist - inimese mõtet, sõna, tegu, käitumist, kombeid jne., aga NB! - ei tohi vihata inimest ennast! Sest inimest peab armastama. Siin pole alternatiivi. Kaljulaid seda ei tea - tema on võtnud endale vabaduse vihata inimesi. "I hate them." Ja see on üdini väär. Sest see on otsene kurjuse ja vastandumiste levitamine külvamine oma rahva sekka.
Viha ja vihkamise osakaal on meie ühiskonnas tõesti kasvanud. Ja Kaljulaid on üks, kes seda varjamatult õhutab - ta vihkab oma kaasinimesi. Kust see viha aga tuleb, oma alguse saab?
Kui kummaliselt see ka ei kõlaks, aga viha ja vihkamine meie ühiskonnas on alguse saanud tõest - üha julgemast tõe väljaütlemisest. Just tõde on see, mida meie poliitkartell kõige enam kardab ja mida kartell ning selle kannupoisid taluda ei suuda. Just tõe väljaütlemine on tänases Eesti poliitikas ja meie meedias sünnitanud arutu vihkamise ja raevu levitamise kampaania nende poolt, kellele tõde on valus ja kes eelistavad valet ja elavad vales.
Jeesus oli rahu õpetaja. Rahusooviga tavatses ta pöörduda oma maiste kaaslaste poole. Ometi ütles Jeesus ka seda: "Ärge arvake, et ma olen tulnud rahu tooma maa peale! Ma ei ole tulnud tooma rahu, vaid mõõka, sest ma olen tulnud lahutama meest tema isast ja tütart tema emast ja miniat tema ämmast, ja inimese vaenlasteks saavad tema kodakondsed."
Ta ütles sellega, et ta on tulnud tegema vahet õige ja väära, tõe ja vale, hea ja kurja vahele. Ja et selle paratamatuks tagajärjeks on tõe ja vale üha kasvav vastandumine. Vale ei suuda tappa tõde, kuidas ta ka ei püüaks. Kuid tõde on seevastu valele surmav, nagu valgus on surmav pimedusele. Vale ei talu, kui tõde tuleb ja valitseb.
Täpselt seda näeme me praegu oma ühiskonnas. Tõde pole agressiivne, tõde on rahumeelne ja kõigile hea. Tõde võib teha küll mõnele valu, kuid tõde ei tee kunagi kurja. See on alati vale, kes on agressiivne, vastanduv, viha ja vihkamist külvav. Sest vale teab oma nõrkust ja paratamatut allajäämist tõele. Vale on nagu nurka aetud metsloom, kes oma viimases hädas valib tõe raevuka ründamise.
Tahate rahu? Tahate headust?
Tee selleks on avatud. Valige tõde. Mida enam inimesi valib tõe, seda vähem on meie ühiskonnas valest sündivat vaenu ja vihkamist, kurjust ja vägivalda. Sest meie ühiskonnas kasvav vaen ja vihkamine on mitte tõe, vaid vale sünnitatud.
"Headuse" kurjus
----
Selles, et vasakpoolsed on üha vägivaldsemad, pole midagi üllatavat. Kui meenutame Marxi õpetust, siis kesksel kohal selles oli vägivald. Marx kui materialist pidas vägivalda õigeks ja õigustatud viisiks, mille abil kehtestada oma utoopiat - kommunismi. See vägivalla vorm, milles Marx nägi võimalust hävitada vana maailmakord, oli proletariaadi diktatuur. Vana maailmakorda hävitati sel teel, et klassikuuluvuse alusel hävitati kõik need, kes olid pärit nö. "valest klassist" - olid kas kapitalistid, kodanlased või neile kaasatundjad - näiteks intelligentsi hulka kuuluvad isikud.
Lenin rakendas Marxi õpetust juba reaalselt, kehtestades Venemaal nn. punase terrori ajastu. Sama tegevust jätkas Stalin ning terror kestis edasi ka Brežnevi ajal, kuigi juba leebemas vormis. Veel suuremate jubedustega sai hakkama Mao Zedong Hiinas ja teised idamaade kommunistlikud liidrid (Põhja Korea, Kampuchea, Vietnam). Vägivald on omane ka Ladina-Ameerika kõikvõimalikele revolutsionääridele ja sissidele. Marxi õpetustest leiavad endale õigustuse ka terroristid.
Sama vägivaldne mõtteviis on omane ka uusmarksismile. Taas tehakse sama viga, kui arvatakse, et headust on võimalik saavutada läbi vägivalla - läbi otsese totaalse kurjuse ning repressioonide. Kuna uusmarksism ei näe enam proletariaati ühiskonda muutva jõuna (proletariaat on vähemaarvuline ja sel puudub igasugune klassiteadvus), vaid näevad sellena kõikvõimalikke kaasaja äärmuslasi, siis on need äärmuslased oma utoopiliste ideedega need, kellele ka panustatakse. Meie kõikvõimalikesse äärmuslikesse gruppidesse kuuluvad uusmarksistid - oma sõnul headuse eest võitlejad - oma vihkamise ja vägivaldsusega ka silma paistavad.
Marx maalis oma vägivallaõpetuses ühiskonna ette helge ideaali - ilusa kommunismi. Kommunismi poole liikumine pidi vägivalda õigustama. Uusmarksistidel selline ilus ideaal puudub. Nad ei kirjelda seda nende "uut maailma" koos selle "uue inimesega," nad ei ava kuidagi oma utoopiat, et mille poolest see on parem nn. vanast maailmast. See nende "uus maailm" jääbki ähmaseks.
Kuid nende "uue maailma" ja "uue inimese" suunas liikumine toimub kaasajal samuti vägivalla teel. Esialgu kohaldatakse vägivalda veel varjatult ja sordiini all, püüdes ära kasutada demokraatiat, õigussüsteemi ja inimõigustele keskendunud ideoloogiat. Kuid uusmarksistide vägivaldsus nii sõnades kui tegudes on üha ilmsem. Liberaalid pole veel avalikult tunnistanud, et just vägivald on nende meetod, kuidas ennast ühiskonnas kehtestada. Kuid nende retoorika ja reaalne tegevus - üha enamad repressioonid "valestimõtlejate" suhtes - räägivad enda eest ise. Näib, vägivalla avalik puhkemine on vaid aja küsimus.
