----
Eile toimus samaaegselt kaks suurt sündmust. Vastandlikku oma kontrastsuses. Jälgisin mõtemat telekast. Esimene neist kahest sündmusest oli pingviinide paraad. Teine oli rahva tõrvikurongkäik.
Niisiis, nn. eliit ja rahvas. Kui ma endalt küsin, kummaga ma neist kahest endas ühtsust tunnen, siis on mu vastus väga selge: ma ei suutnud endas leida vähimatki samasust selle nn. eliidiga. Nad olid minu teleka ekraanil nagu parv UFO-sid. Sama võõrad, sama kauged, sama mõistmatud ja mõttetud.
Ma tundsin aga oma ühtsust, isegi samasust nende inimestega, kes olid eile tõrvikurongkäigul ja pärast seisid ja laulsid Vabaduse Platsil. Nendest inimestest sain ma aru. Nemad olid mulle omad.
Eile oli päev, mil meie süvenev polariseerumine - eliit versus rahvas - oli ülimalt selgelt näha. Mul polnud vähimatki raskust valida, kelle hulka neist kahest mina kuulun.
Nõuka ajal vaatasin ma igal õhtul Vremjat. Vaatasin oma vaenlase paljusid teleprogramme, kust voolas mu tuppa üksnes punast. Aga ma ei kahetse, et vaatasin. Ma sain paljut teada, ma õppisin sellest paljut.
Sama siin ja täna täna meie Eestis - pole mõtet keelduda kuulamast oma poliitilist vastast. Targem on teda kuulata ja aru saada, mida ta tahab ja kuhu püüdleb, millised on tema mõtted ja arusaamad, mida ta teeb ja kavatseb. Nii oskame me paremini orienteeruda oma reaalses olukorras.
Õppige kasvõi veidi sõjateadusi - sel on üheks põhiprintsiibiks, et oma vastase tegemisi tuleb väga hästi teada. Seda nad sõjas vastase järele muudkui luuravad. Täpselt sama rahu ajal - maailma riikide luureteenistuste jaoks pole sõda kunagi lõppenud, vaid kestab aina ja iga päev. Sest informatsioon ja informeertitus on see, mida eluliselt vajatakse. See põhimõte - tunne oma vaenlast - kehtib ka iga inimese tasandil.
Oleks tõesti hea, kui te selles suhtes ümber mõtleksite ja oleksite informeeritud. Ja ei oleks jaanalinnud, pea liivas. Sellistena pole teist kasu millekski, sõbrad jaanalinnud.