Teine kiri valijatele
Eelseisva riigikogu valijatele suunatud peavoolu meedia soovituste kohaselt on Eestile justkui kasulikum toimida ENSV õigusjärglasena, kui tõdeda, et Eestil ei ole mitte ainsatki rahvusvahelisel riigiõigusel põhinevat kohustust loobuda täies ulatuses ennistamast riik, mille Nõu-kogude Liit vägivaldselt okupeeris ja annekteeris. Täiesti mõistusevastaselt on kõik senini võimul olnud erakon-nad ja valitsuse instantsid pidanud õigustatuks arvata, et kui meie ei nõua Nõukogude Liidu väga räigete ku-ritegude heastamist, siis Venemaa lubab järjekordselt mitte iialgi enam tahta Eesti rahvast ja maad endale nõuda! Ilmselgelt peaksid kõik riigikogu valijad tajuma, et Venemaa Föderatsioon ei hakka ilma meie nõud-miseta meile tagasi andma maa-ala, mida nad mitme lepinguga antud lubaduste vastaselt ikka veel oma val-duses hoiavad. Tõenäoselt ei hakka meie maa-ala tagasi saamist nõudma erakonnad, kes senini ja nüüdki veel toimivad, nagu Eesti ei peagi olema iseseisev rahvusriik.
Kui meie ei vali võimule neid, kes selgelt tajuvad, et Eesti Vabariiki hakkasid teised riigid tunnustama alles pärast Tartu rahulepingu allkirjastamist, siis oleme va-batahtlikult loobunud olla oma vanemate ja vaarvane-mate vaeva ja verega loodud rahvusriigi edasi arenda-jad. Ja mitte ainult! Tartu rahulepingut kui Eesti kõige olulisemat dokumenti, poleks mitte ükski okupat-sioonieelne Eesti riigivõim hakanud muutma. Ülimalt reeturlik on jätta esitamata Venemaa Föderatsioonile meie õigustatud nõue okupatsioon ja annekteerimine viivitamatult lõpetada. Oletust, et Venemaa Föderat-sioon ei hakka seda rahvusvahelise õiguse kohast nõuet kohe täitma, ei saa mitte kuidagi pädevaks pidada. Meie saame olla rahvusvaheliselt tunnustatud rahvusriik ning selleks igavesti jääda, kui kuulutame maailma üldsusele, et meil on Atlandi harta alusel mitte ainult õigus, vaid ka kohustus seada aastal 1918 loodud ja veebruaris 1920 piiridega määratud Eesti Vabariik uuesti okupat-sioonieelsesse õiguslikku olukorda (= ennistada). Kas või millal Venemaa Föderatsioon selle nõude täidab, ei saa õigustada nõude esitamata jätmist. Oma õiguse nõud-mist on vaja ka selleks, et rahvusvaheline kohus saaks tühiseks kuulutada kõik väited, millega Venemaa Föderatsioon on püüdnud ja püüab veenda lääneriike arvama, et Eesti Vabariik on ENSV õigusjärglane.
Kõik senini olnud Venemaa valitsejad on tahtnud eestlasi ja meie maa-ala oma alluvusse saada. Seda on nad ka väga pikkadeks perioodideks saanud teha. Ent kahel korral on eestlased saanud sellest ikkest pääseda. Teise maailmasõja järgselt on ilmselt Venemaal hakatud mõistma, et kiirustades ja vägivaldselt on praeguses maailmas raske Eestit oma impeeriumi hõivata. Nüüd ilmselt tahetakse seda teha, sobival ajahetkel, lausa demokraatlikult, ilma vägivallata. Kui meie „mõtlevad inimesed“ ning „välispoliitika hea tava“ ülistajad ei julge või ei taha okupatsioonieelset riiki ennistada, siis võib Venemaa järeldada, et nad suudavad meie riigikogu mõjutada seadustama vene keele teiseks riigikeeleks. Seaduslikult kakskeelses ning ÜRO rändepakti heaks kiitnud Eestis jääb suure tõenäosusega eestlaste hääl vähekuuldavaks ning eestlased ja nende maa saab Ve-nemaa soovi kohaselt lõpuks ometi igavesti Venemaa osaks muutuda.
Ainult siis, kui riigikogusse valitakse liikmed, kelle tõek-spidamiste kohaselt Eesti tuleb taas rahvusriigiks kuulu-tada, saame hakata edasi arendama Nõukogude Liidu poolt pooleks sajandiks peatatud valitsemise korda ja menetlusi ning rahvusvahelist suhtlemist teiste demok-raatlike riikide ja teistesse rahvustesse kuuluvate Eesti kodanikega. Meie põhiseaduses määratud primaarsete kohustuste täitmist võimaldava, rahvusriik Eesti rii-gikogu valimiseks, head lugejad, jõudu ja aatelist tahtekindlust teile!
Harri Kivilo
