Eesti iseseisvuse tagasi saamise 30ndal aastal tuleb tõdeda, et eestlased on oma maa peremeheks tagasisaamise ajal hästi hakkama saanud. Ent kasulikuks võib osutuda üksikasjalisem tagasivaade sellele, kuidas vaarvanemad olid saanud oma riigi luua, koos oma järglastega austust pälvivaks kujundada, okupatsiooni-aastatel iseseisvuse tagasisaamise soovi oma südames kanda ning kuidas 90ndatel oldi koos kinnitatud, et „eestlane olla on uhke ja hää, vabalt vaarisa moodi“.
Enamik eestlasi peaks teadma, et pärast „Iseseisvuse taastamise deklaratsiooni“ augustis 1991 ei hakatud ennistama okupatsioonieelset Eesti Vabariiki, mis oli siis ikka veel olemas olnud
de jure staatuses ja mille ennistamise õigus oli määratud Atlandi Hartas. Mis põhjusel ja kelle algatusel hakkasid Eesti riigivõimu instantsid kinnitama, et Eestil on vaja: sõlmida okupatsioonivägede väljaviimise leping NSV Liiduga - justkui teadmata, et „Eesti Vabariigi ja NSV Liidu vahelise vastastikuse abistamise paktis“ on NSVL kinnitanud Tartu rahulepingu pädevust ning nõustunud baasidesse toodud väed NSV Liitu tagasi viima hiljemalt 10ndal aastal pärast pakti allkirjastamist; asendada kehtiv, Tartu rahulepingusse sissekirjutatud piirileping uue lepinguga, sest Venemaa Föderatsioon soovib 5,2% Eesti maa-alast endale jätta; kuuluda „väärtusruumi, kus lähtutakse demokraatiast, õigusriigi põhimõttest, vabaturumajandusest, inimväärikusest, kõigi rahvaste kultuuride, identiteedi ja tavade mitmekesisusest, sõnavabadusest ja inimõiguste järgimisest“. See väärtusruumi kuulumine pidi võimaldama Eestil mitte ainult rakendada iseseisva riigi välispoliitikat, vaid mitte jääda „üksinda seisma geopoliitika tõmbetuultesse“, mille puhuma hakkamist oli toonane riigivõim tahtlikult jätnud märkamata.
Ent ometi oleks Eesti iseseisvuse tagasi saamise korraldajad pidanud juba enne Balti ketis seismist teadma, et selle tõmbetuule tekitasid Ameerika Ühendriigid (USA) ja Ühendkuningriik (UK), olles ainsad, kes oleks saanud Eestit aidata sõjas NSV Liidu vastu, kui Eesti oleks jätnud täitmata NSV Liidu nõude lubada Eestisse tuua NSV Liidu sõjaväeüksusi. Nüüd on Eesti vastupanuta alistumist NSV Liidule hakatud reeturlikuks toiminguks pidama – ilmselt teadmata, et „Lend-Lease“ kokkulepe muutis USA ja UK NSV Liidu liitlasteks natsi-Saksamaa vastases sõjas. See liitlased olemine mõjutas president Roosevelti ja peaminister Churchilli täita Stalini soov ning jätta Balti riigid NSV Liidu mõjusfääri. USA ja UK ei teavitanud Balti riike NSV Liidu liitlased olemisest ning 60 000 eestlast, Saksa relvadega, laskemoonaga ja paratamatult ka Saksa mundrites, asusid aastal 1943 idarindel osutama visa vastupanu sissetungivale Punaarmeele – teadmata et lääneväed eestlastele appi ei tule.
Eespool kirjutatut kokkuvõtvalt võib järeldada, et Teise maailmasõja lõppedes lääneriigid ei üritanudki nõuda NSV Liidul heastada Ida-Euroopa riikidele ligemale poole sajandi vältel tehtud räiged kuriteod. Eesti peaks praegu endalt küsima: kas „Lääne ühise väärtusruumi reeglid“ saavad võimaldada Euroopa Liidul ja ÜRO-l aidata eluliselt meie suveräänseks jäämist, kui asendame meile pärandatud rahvusliku identiteedi ja tavad tõekspidamistega, mis on omased mõne teise rahvuse olukorrale, taotlustele ja tõekspidamistele; miks hakati pärast uue põhiseaduse vastuvõtmist aastal 1992 toimima justkui teadmata, et okupatsioonieelne Eesti oli olnud teiste riikide ja Eestis elavate vähemusrahvuste poolt austatud, kindlalt määratud piiridega demokraatlik riik. Tõenäosus on piisavalt suur, et Eesti iseseisvust ei hakka keegi abistavalt kaitsma, kui meie ise loovutame põhiseaduse vastaselt 5,2% oma maa-alast, midagi vastu saamata, Venemaa Föderatsioonile.
