20.05.2019 Uued Uudised
Harri Kivilo juhib tähelepanu sellele, et Eesti-Vene piiripostid paiknevad valedes kohtades.
Taasiseseisvumisel väliseesti pagulusest kodumaale naasnud Harri Kivilo juhib ajakirjanduse tähelepanu sellele, et too kajastab poliitilist olukorda valesti ja ohustab seega Eesti riigi põhiseaduslikku staatust.
https://uueduudised.ee/arvamus...
„Analüüsides kõike mida riigivõimu erinevad haldusorganid ja võimulolnud erakonnad on kuni 14. riigikogu valimisteni teinud ja tegemata jätnud, tuleb tõsise murega tõdeda, et riigivõimu ei ole teostatud „üksnes põhiseaduse ja sellega kooskõlas olevate seaduste alusel” (ps §3). Ilma et meie päevalehed ja Rahvusringhääling oleks märganud tähelepanu juhtida Eesti suveräänsust ohustavale olukorrale.
Alates augustis 1991 on riigis pidevalt suurenenud vene ja inglise keele avalik kasutamine. Nõukogude Liidu poolset Eesti okupeerimist ja genotsiidi ulatuslikku teostamist on käsitletud justkui ajaloolist paratamatust.
Täiesti tühiseks on peetud Ameerika Ühendriikide kõrgemat riigivõimu nõustanud politoloogi, Paul Goble, hoiatust et „Balti riikide okupeerimist Nõukogude Liidu poolt ei saa pidada „mingiks ajalooliseks õpetlaste vaheliseks nääklemiseks; asi seisneb reaalses poliitikas ja reaalses võimus, mitte ainult möödunud sajandil vaid praegu ja ka tulevikus” (EWR 07.02.13).
Paul Goble on tungivalt soovitanud ka mitte hetkekski unustada et „Eestile on 1920. aasta Tartu rahuleping praegu sama tähtis nagu see oli enne seda, kui Nõukogude Liit okupeeris Eesti ” (Postimees 30.05.13). Eesti on olnud rahvusvaheliselt tunnustatud ja lugupeetud riik 1920. aastast alates, vaatamata sellele et poole sajandi vältel oldi olemas vaid de jure staatuses.
Lausa hämmastama panevalt on meie riigi neljas võim oma lugejatele/kuulajatele kinnitanud et Eestit on senini hästi valitsetud. Ent ometi ei ole meie päevalehed ning Rahvusringhääling mitte ainsalgi korral avalikult analüüsinud kas „hästi valitsemine” on põhinenud meie põhiseaduses sätestatud õigustel ja kohustustel, mida tuleb täita eesti põlisrahvusel, sisserändajail, riigivõimul ning neljandat võimu moodustaval ajakirjandusel ja Eesti Rahvusringhäälingul.
Julgen järeldada et neljanda võimu esindajad soovivad et Eesti oleks edasi suveräänne nagu ta oli suurema osa rahva hinnangul okupatsioonieelsel ajal. Selle soovi kohaselt peaks neljas võim oma lugejatele/kuulajatele põhjalikult selgitama kas meie väga väike põlisrahvus saab tagada eesti keele ja kultuuri püsima jäämise Venemaa Föderatsiooni või Euroopa Ühendriigi haldusüksusena.
Ilma selles loos käsitlemata Nõukogude Liidu justkui olematuks unustatud väga räiget ja väga pikaaegset inimsusevastast kuritegu, peaksid Eesti kodanikud ja elanikud olema hästi ja erapooletult teavitatud miks pärast 1992 aasta põhiseaduse vastuvõtmist ei ole nõutud Venemaa Föderatsioonilt:
täita baaside lepingus määratud kohustus viia Eestist välja Vene väed nii pea kui sõjaline olukord seda võimaldab, kuid hiljemalt 10 aastat pärast sõja lõppu;
heastada Eestile kõik Nõukogude Liidu poolt tekitatud väga suured majanduslikud ja vaimsed kahjud („Eesti okupatsioonikahjud ja inimkaotused” Autor: Jaak Haud, Anto Raukas, Vello Salo, Peep Varju,);
paigaldada tagasi Eesti Vabariigi ja Venemaa vahelised maismaa piiritähised Tartu rahulepingus määratud paikadesse.
Eespool esitatud küsimustele vastates tuleks lähtuda ka sellest et: 16. jaanuaril 1998 allkirjastati Balti Harta, mis sõnastab et „Ameerika Ühendriikide ning Eesti, Läti ja Leedu vahelised sõbralikud suhted on katkematult kestnud aastas 1922 alates.”
Ameerika Ühendriikide president kohtus taas oma Balti riikide ametivendadega 30. augustil 2013. Kohtumise ühisavalduses kinnitatakse et „ Ameerika Ühendriikidel on, Balti Hartas määratust ja NATO liitlased olemisest tulenev, sügav ja kestev huvi Eesti, Läti ja Leedu iseseisvuse, sõltumatuse, territoriaalse terviklikkuse ja julgeoleku üle.
Täiendamaks küsimuste vastuseid, tuleks selgitada miks oli Eestil vaja kinkida Venemaale üks kahekümnendik Eesti maa-alast, kui Taru Rahulepingus on Venemaa kohustunud loobuma igavesti kõigist õigustest, mis Venemaal on kunagi olnud eestlaste ja nende maa-ala üle.
Viimasel ajal on osa Eesti kodanike pidanud vajalikuks muutuda ülemaailmse kogukonna osaks. Teine osa kodanikke on aga tahtnud oma vaarvanemate poolt loodud suveräänset riiki edasi arendada.
Eesti saab olla taas üksmeelselt suveräänne ning tagada eesti keele ja kultuuri igavesti kestmise, kui neljas võim asub taastama ühismeelt, mis avaldus öölaulupidudel, Balti ketis, ning suurema osa eestlaste lootuses ning oma maa ja riigi armastuses – nii okupeeritud Eestis, Nõukogude Liidu orja- ja surmalaagrites ning ka kõigis demokraatlikes riikides, kuhu eestlased olid põgenenud.
Vajalik ühismeel saab tekkida või olematuks jääda, kui eespool esitatud küsimustele on pädevalt vastatud ja vastused avalikustatud rahvale vajaliku otsuse tegemiseks. Senini on neljas võim üldiselt määratlenud erakondi ja nende juhte kas „Eesti hea välispoliitika tava” rakendajateks või eestimeelsuse vastasteks.
Ent ometi oleks olnud vaja analüüsida ja õigustatult kritiseerida erakondade ja nende juhtide tõekspidamisi ja tegevusi, sest ülima tõenäosusega on kõik oma põhimõtete kaitsjad ikkagi Eestile head soovinud – isegi siis, kui mõni kirjutis või ütlemine oli mõtlematult väljendatud.
Harri Kivilo, mitte ühtegi erakonda kuuluv, okupatsioonieelses Eesti kasvanud ja seal 5 aastat teismelisena elanud, Rootsis 7 aastat pagulane olnud, Kanadasse tavalise sisserändajana läinud ning seal 41 aastat elanud, 26.08.1991 endale antud lubaduse alusel kodumaale naasnud.