Eestigi on saanud Ukrainat aidata enne kui mõnes nende elupaigas elamud, haiglad ja hooldekodud puruks pommitati. Euroopa olukorra hindajad võivad õigustatult järeldada, et VF „sõjaline erioperatsioon“ võib laieneda mitmeid EL riike hõlmavaks sõjaks, kui maailma rahu tagajad valmistuvad üha suuremaks sõjaliseks heidutuseks.
Sõjavägede juhtide elutööks on alati olnud sõdimine. Et rahu ei saa sõjaga tagada, peaks olema arusaadav ka kõigi riikide julgeoleku ja inimõiguste juhtidele ning rahvusvahelistele rahu tagamise organisatsioonidele. Riikide vahelisi erimeelsusi saab lahendada ikkagi rahumeelselt, kui riikide enamuse esindajad arutavad olukorda koos ÜRO, Euroopa Liidu ja NATO kõrgemate juhidega. Ukraina sõda on ilmselt VF presidendi isiklik erioperatsioon ning nüüd peaksid eespool nimetatud organisatsioonid koos VF presidendi ja riigiduuma juhtidega arutama, kuidas Ukraina ja VF vahekord lahendada ilma inimeste ja maise vara ulatusliku hävitamiseta.
Eesti on Teise maailmasõja järgsel ajal loobunud ole-mast riik, mida augustis aastal 1939 olid Nõukogude Liit (NL) ja teised riigid tunnustanud igati lugupeetud Euroopa riigina. Ilmselt sellepärast, et Teise maail-masõja keerises olid Inglismaa (Ühendkuningriik - ÜK) ja Ameerika Ühendriigid (USA) jätnud Eesti NL-i mõjusfääri – ilma et „külma sõja“ vältel ÜK ja USA oleks kordgi nõudnud ÜRO kaasloojalt Atlandi Hartas määratud riikide iseseisvuse tagasisaamise nõude täitmist.
Natsi-Saksamaa vastane sõda Euroopas muutus NL-i sõnastuses Suureks Isamaasõjaks, mis võimaldas NL-il annekteerida Ida-Euroopa riigid peaaegu pooleks sajandiks, ilma et selle väga räige kuriteo üle oleks hakanud ÜRO koos ÜK ja USA-ga nõudma koh-tumõistmist. Selline Teise maailmasõja lõpetamine tõenäoselt suunas Eesti riigivõimu oskamatult järelda-ma, et riigielu ainult eesti keeles korraldamine ei ole enam muutunud maailmas ajakohane. Ja nii asutigi Tartu rahulepingusse kirjutatud piirilepingut uuega asendama: juba pärast NL-i lagunemist – täiesti ilma vajaduseta. Julgen järeldada, et mitmed isikud on riigi kõrgemate instantside poole pöördunud küsimusega, miks on uut piirilepingut vaja ning vastuses on öeldud, et põhiseaduse §121 lubab riigipiire muuta ning miks mitte seda lubadust kasutada. Täiendavalt on selgitatud, et põhiseadus on vaid kogum suunitlusi, mida tuleb rakendada teoses „Põhiseaduse kommenteeritud väljaanne“ määratud tõlgenduste kohaselt. Viimase kommenteeritud väljaande sissejuhatuses on öeldud: „Põhiseadust tõlgendatakse kõiki tõlgendusvõtteid kasutades; lisaks sätete sõnastusele uuritakse ka sõnastuse tekkelugu, vastuvõtmise eesmärki ja kohta õiguskorras tervikuna.“ Ent kommenteeritud väljaanne ei ole põhiseaduse §3 kohane dokument ning kõik põhisea-duse sätted on üheselt mõistetavalt sõnastatud.
Mais 2021 avaldas välisminister Liimets, et Eesti peaks Venemaale meelde tuletama, et uus piirileping on nende poolt ikka veel ratifitseerimata. Välisministeeriumi infolehel on selgitatud, et 18.02.2014 kahepoolselt allkirjastatud uus riigipiiri leping on kooskõlas „Eesti riikliku poliitikaga“. „Poliitika“ tähendab „põhimõtetest lähtuvat kavakindlat tegutsemist, et mõjutada või korraldada riigiasju.“ Ilmselgelt too veebruaris 2014 allkirjastatud piirileping ei põhine ühelgi Eesti Vabariigi Põhiseaduse sättel ning „Eesti Riiklik Poliitika“ ei ole mingi õiguslik seadus. Ent ometi antakse tolle lepinguga Venemaa Föderatsioonile 5,2% Eesti maa-alast mitte midagi vastu saamata – justkui teadmata, et põhiseaduse §3 kohaselt võib „riigivõimu teostada üksnes põhiseaduse ja sellega kooskõlas olevate seaduste alusel.“ Põhiseaduse §2 sätestab väga selgelt, et „Eesti riigi maa-ala on lahutamatu ja jagamatu tervik.“ Uue piirilepingu sõnastajad pole tõenäoselt või tahtlikult aru saanud, et piiri paiknemise muutmine vähendab riigi maa-ala ning on seega täiesti üheselt mõistetavalt vastuolus §2 sätestatuga.
Eespool esitatud õigustused uue piirilepingu sõlmimiseks on ülimalt kummalised, sest rahvahääle-tusel vastuvõetud põhiseaduses ei ole ainsatki sätet ega viidet, mille sõnastus ei võimalda määratud kohustust või õigust täita. Eriti oluline on tõdeda, et põhiseaduses ei ole ka sätet, mis lubab kirjutatut sätteid teistsuguseks tõlgendada. Riigipiiri paiknemist muutev leping vähendab riigi maa-ala suurust ning sellise lepingu sõlmimisele oleks pidanud eelnema §2 muutmine §162 määratu kohaselt.
Teades, et Tartu rahulepingusse kirjutatud üksikasjaliku idapiiri paiknemise muutmiseks saab olla ainult mingi riigisaladuslik põhjus või ekslik otsus, võib tekkida isegi selline olukord, et NATO-l ei olegi juriidilist Eestile appitulemise kohustust. Mõeldav on, et VF ei hakka Eestit sõjaliselt hõivama, sest rahvusvahelises kohtus saab Eestis vene keele teiseks riigikeeleks seadustada: sest Eestit on rohkem kui 30 aasta vältel valitsetud justkui Eesti oleks aastal 1940 vabatahtlikult NL-u astunud. Ilmselgelt on Eestil vaja avalikult selgitada, miks on lubatud riiigivõimu esindajail peaaegu vägisi asendada Tartu rahulepingus oleva idapiiri paiknemise kirjeldus uue piirilepinguga, milles määratud piiripunktid asuvad NL-i poolt valitud kohtades. Aastal 2014 sõlmitud piirileping on meie endi riigivõimu poolt põhiseadust väga oluliselt rikkuv tegu.
Praegu on ratifitseerimata lepingu denonsseerimiseks aeg väga sobiv: suure kingituse saamata jäämine oleks ju nagu sanktsioon, mis aitab Ukrainat.
***
