Tagasivaatavalt tuleb järeldada, et juba kauges minevikus olid eestlased tahtnud olla oma maa peremehed ning „kõikumatus usus ja vankumata tahtes“ loodi oma riik aastal 1918. Teise maailmasõja eelsel ajal oli Eesti saanud olla pelgalt kakskümmend aastat teiste riikide ja Eestis elavate vähemusrahvuste poolt austatud, kindlalt määratud piiridega demokraatlik riik. Tolles, kahe väga kuritegeliku suurriigi poolt algatatud sõjas, hävitasid erapooletuks jäänud Eesti iseseisvuse kolmeks aastaks Natsi-Saksamaa ja 48-ks aastaks NSVL. Augustis aastal 1991 tekkis annekteeritud Eestil võimalus deklareerida, et iseseisvus on taastatud ning paljud järeldasid, et Eestit võib taas pidada suveräänseks riigiks. Ent riigielu igapäevane korraldus seda ei kinnitanud.
Suveräänse riigina oleks Eesti pidanud pärast „Iseseisvuse taastamise deklaratsiooni“ ennistama okupatsioonieelse Eesti Vabariigi olulised tunnused, mis ikka veel kehtisid dejure staatuses ja mille ennistamise õigus oli määratud Atlandi Hartas. Sõna „ennistama“ tähendab igati arusaadavalt, et: riigielu tuleb korraldada põhiseaduse §6 kohaselt ainult riigikeeles; Eesti polnud eestlaste ja venelaste poolt ühiselt rajatud riik; NSVL oli genotsiidi teostamiseks saatnud annekteeritud Eestisse elama 400 000 venelast (vähendamaks eestlaste arvu 60-le protsendile elanikest).
NSV Liidu väga räiged inimsusevastased kuriteod, mis toimusid juuni 1940 ja september 1941 vahel ning jätkusid alates septembrist 1944 kuni augustini 1991, mõjutasid rohkem kui 70 000 eestlast põgenema lääneriikidesse, enne kui NSVL muutis Eesti üheks oma haldusüksuseks nimega ENSV. Eesti pagulased asusid elama mitmesse riiki, mis on oma rahvastiku arvu tänaseni jätkuvalt suurendanud sisserändajatega. Kõikides riikides hakkasid eesti pagulased oma emakeelt ja kultuuri ühiskondlikus korras viljelema - ilma nõudmata, et vastuvõtja oleks pidanud sisserändajate omakultuuri tegevust korraldama või rahastama.
Miks on Eesti kõrgema astme riigivõimu esindajad siiski alates aastast 1994 toiminud kaherahvuselise riigina ning: loobunud nõuda väga suurte okupatsioonikahjude ja inimkaotuste heastamist NSV Liidu õigusjärglaselt; lubanud vene keelt kasutada küllaltki ulatuslikult avalikus ruumis; asunud põhiseadust rikkudes muutma Tartu rahulepingut Venemaa soovide kohaseks; asunud tõestama, et nad ei ole põhiseadust rikkunud, vaid on lähtunud sellest, et põhiseadus ei olegi riigivõimu ja kodanike vaheline, täitmist nõudev leping, vaid on kogum suunitlusi, mida tuleb rakenda teoses „Põhiseaduse kommenteeritud väljaanne“ määratud tõlgenduste kohaselt. Viimase kommenteeritud väljaande sissejuhatuses on öeldud: „Põhiseadust tõlgendatakse kõiki tõlgendusvõtteid kasutades - lisaks sätete sõnastusele uuritakse ka sõnastuse tekkelugu, vastuvõtmise eesmärki ja kohta õiguskorras tervikuna.“ Põhiseaduse tõlgendusi on rakendatud ilma avalikult selgitamata.
Kas Eesti kõrgemate instantside arvates kõik eespool esitatu võimaldab tõesti Eestil olla suveräänne riik?
