Et NSVL okupeeris juunis 1939 suures maailmasõjas erapooletuks jäänud Eesti, oli toona teada kõigil lääneriikide valitsustel ja peavoolu meedial. Vähem teati seda, et USA president ja Inglismaa peaminister olid Atlandi Hartana kinnitanud, et riigid, kes olid Teises maailmasõjas erapooletuks jäänud, ent siiski oma iseseisvuse suurriikide tegevuse tõttu kaotanud, peavad selle pärast sõja lõppu tagasi saama. Justkui Atlandi Hartat ja Tartu rahulepingut poleks olnud jäi NSVL annekteerima Eestit – väga suuri kahjusid ja inimkaotusi tekitades kuni NSV Liidu lagunemise alguseni aastal 1991. ÜRO ei hakanud seda iseseisvuse tagasisaamist toetama ning iseseisvuse taastajad võisid arvata, et see saab toimuda vaid siis, kui NSVL seda jõuga ei takista. Ja nii asutigi Eestit muutma kaherahvuseliseks riigiks: kuigi võidi teada, et alates aastast 1721 olid eestlased sunnitud elama Venemaa valitsejate kuritegeliku tahte all koos venelastega kuni oma riigi loomise ja Vabadussõja võiduni.
Aastal 1992 võttis rahvas vastu uue põhiseaduse, mille koostajateks oli ka venelasi, sest NSVL oli ju saatnud annekteeritud Eestisse elama ja genotsiidi teostama oma kodanikke hulgal, mis vähendas põlisrahva osa 60 protsendile elanikkonnast. Ilmselt tajumata, et Eestil oli täielik õigus ennistada suveräänsus, mis oli kehtinud kuni juunini 1940, on uude põhiseadusse kirjutatud §51 ja §52, mis lubavad kohalikel omavalitsustel jätta täitmata põhiseaduses määratud väga olulised kohustused: korraldada riigielu ainult eesti keeles ning unustada ligemale pool sajandit kestnud genotsiidi. Nende kahe sätte kustutamine ei takista venelastel omavahel emakeele ja kultuuri viljelemist, nagu olid seda teinud vähemusrahvused okupatsioonieelses Eestis. Oluline on teada, et Eesti kaherahvuseliseks riigiks muutmine; vene keele kasutamise õiguse laiendamine avalikus ruumis; venelaste väga suurel hulgal Eestisse elama saatmist NSV Liidu annektsiooni ajal hukkamõistmata jätmine, toetavad Venemaa valelikku väidet, et Eesti soovis omal tahtel aastal 1941 NSV Liitu astuda. Eestil on ilmselge õigus ja kohustus suveräänse riigina tagada eesti rahvuse, keele ja kultuuri üle aegade kestma jäämine.
***
