Harri Kivilo
Eestlaste iseseisvust ja oma maa peremees olemist on olnud vaja kaitsta nii enne kui ka kohe pärast Eesti Vabariigi loomist. Okupatsiooni järgsel ajal on suurte kulutustega rajatud võitlusvõimeline kaitsevägi ning NATO on lubanud sõjalist abi anda. Ent ometi on meie hulgas neid, kes kinnitavad või koguni lausa nõuavad, et Eesti oleks „võrdväärselt avatud ja tulevikku vaatav“ – tajumata, mis tulevikus terendub ning kuidas see mõjutab Eesti riigi, rahvuse, keele ja kultuuri olemist ja püsimajäämist.
Eestisse okupatsiooni- ja anneksiooniajal elama saadetud NSV Liidu kodanikud võivad inimõiguste nimel tahta avatud ruumis oma emakeelt piiranguteta kasutada. Sama soov võib tekkida ka: isikutel, keda Eesti ettevõtted on võõrsilt palganud hooaja töödeks; meie kõrgkoolidesse tulevatel õpilastel ja eriala teadmistega ametnikel; kõigil eespool nimetatud isikute Eestisse elama toodud perekonna liikmetel. Sellises avatud olukorras ei saa eesti rahvuslik identiteet pikemaks ajaks kestma jääda. Põhiseaduses määratud põhilisi kohustust on võimalik täita vaid siis, kui sisserändajate osa riigi põlisrahva suhtes ei ole kõrgem, kui see oli okupatsioonieelses Eestis.
Eesti iseseisvuse ennistajad asusid kohe pärast 20. augusti südaööl 1991 avaldatud teadet, et „Eesti Vabariigi põhiseaduslik riigivõim on taastatud“ pidama läbirääkimisi NSV Liiduga, määratlemaks kuidas okupatsioon ja anneksioon lõpetada – nagu see väga räige kuritegu oleks kahe riigi koostööna toimunud. Näib, et iseseisvuse ennistajad ei teadnud, et Baaside lepingus on NSV Liit lubanud Eestisse saadetud väeosad Eestist välja viia hiljemalt aastal 1950. Seega polnud president Meril vaja sõlmida aastal 1994 president Jeltsiniga uut Vene vägede väljaviimise lepingut, mis võimaldas Venemaal jätta Eestisse paarkümmend tuhat erru arvatud ohvitseri koos perekondadega (pikemalt selgitatud Henn Põlluaasa raamatus „Lennart Meri“).
Möödunud aega analüüsinud endine riigikogu esimees Ülo Nugis väitis oma kõnes Kahekümnenda Augusti Klubis, aastal 2009: „Me peame endale ausalt tunnistama, et restitutio ad integrum küsimus on meil venekeelsete inimeste osas lahendamata ning jääb lahendamata veel tükiks ajaks.“ Tõelise riigimehena oli Ülo Nugis ilmselt tajunud, et Eesti ei saa üle aegade püsima jääda, kui jätkame valitsemist, nagu ENSV oleks olnud meie endi loodud. Ülo Nugise esitatud tõdemus aga ei mõjutanud peavoolu meediat ega riigivõimu kõrgemaid instantse endalt küsima miks ei ennistatud pärast uue põhiseaduse vastuvõtmist aastal 1939 kehtinud Eesti Vabariigi valitsemise korda?
Meie riigivõim koos lääneriikide nõustajatega on ilmselt järeldanud, et Venemaa tahab Eesti oma valdusse sõjaga tagasi saada ning selle teostamise saab Eesti kaitsevägi nurjata koos NATO jõududega – ilma analüüsimata, kui palju eestlasi saaks ellu jääda ja asuma väga põhjalikult purustatud riiki üles ehitama ning eesti rahvuse ja kultuuri kestmajäämist tagama. Sedagi pole võimalik ette teada, kas iseseisvuse kaitsmine tänaste relvadega lõpeb Venemaa või NATO ja Eesti võiduga. Ent juba Ülo Nugis arvas oma kõnes aastal 2009, et Venemaa võib jõuda Eesti hõivata enne, kui NATO suudab hakata vastupanu osutama.
Riigivõim on senini toiminud, nagu Venemaal ei olekski võimalik Eestit oma alluvusse saada ilma sõjata. Ent ometi on Teise maailmasõja järgsel ajal Eesti lubanud eestlaste maa-alale elama saadetud NSV Liidu kodanikel ja teistel sisserändajail saada põlisrahvaga võrdsed õigused ning nende alusel jääda Eestisse igavesti elama. Võrdsete õiguste andjad ilmselt ei teadnud, et Atlandi Harta kohaselt ning okupatsioonieelse olukorra alusel polnud Eestit vaja asuda valitsema kaherahvuselise riigina ning: anda aastal 1992 kõigile vägivaldselt NSV Liidu poolt loodud ENSV-s elanud NSV Liidu kodanikele alaline elamisluba; jätkata venelaste laste koolitamist venekeelsetes, riiklikult rahastatud, koolides; rahastada ja aidata korraldada vene rahvuskultuuri viljelevate organisatsioonide tegutsemist; jätta esitamata NSV Liidu õigusjärgsele Venemaa Föderatsioonile väga suurte okupatsioonikahjude hüvitamise nõue; asuda koostama ja rakendama venelaste ja eestlaste lõimimist soodustavaid tegevusi; lubada vene keele kasutamist ametlikes teadannetes, rahvusringhäälingu saadetes, ajalehtedes; avalikus ruumis toimuvatel üritustel; tahtlikult vaikida olematuks mitte ainult NSV Liidu poolt teostatud genotsiidi, vaid ka see, et 70 000 eesti meest olid Soome ja Saksa vägedelt saadud relvade ja laskemoonaga aastal 1944 kangelaslikult võideldes püüdnud Eestit vallutama tulevat punaarmeed takistada kuni lääneliitlaste abivägede saabumiseni.
Kõik eespool loetletud toimingud kinnitavad Eesti tahet olla kaherahvuseline riik. See ennatlik põlisrahva muundamine võib mõjutada Venemaad sobival ajahetkel suunata mingit osa Eestis elavatest venelastest rahvusvahelises kohtus nõudma vene keele teiseks Eesti riigikeeleks seadustamist. Endi toimingu alusel kakskeelseks muundunud Eesti võib ehk juba paarikümne aasta pärast Venemaa osaks saada. Kokkuvõtvalt tuleks riigivõimul, peavoolu ajakirjandusel ja kõigil hääleõiguslikel kodanikel tajuda, et Eesti riigi, rahvuse, keele ja kultuuri üle aegade kestma jäämine pole kaugeltki tagatud sellega, et rahvusvaheline üldsus teab kindlasti, et NSV Liit on ligi poole sajandi vältel Eestit okupeerinud ja annekteerinud. Eestil on olnud alates juunist 1992 ilmselge kohustus ja ka võimalus ennistada olukord, mida olid teised riigid ja meie vähemusrahvused lugupidamist pälvivaks pidanud okupatsioonieelsel ajal. Ainult augustis 1939 olnud riigi elu edasi arendades on tõenäoselt võimalik välistada vene keele teiseks riigikeeleks seadustamine – ja tagada Eesti Vabariigi suveräänsus.
