Pärast 20. augustit 1991 oli Eestil võimalik asuda oma iseseisvust ennistama okupatsioonieelsesse olukorda – ent seda ehk ei tehtud sellepärast, et iseseisvuse taastajad (mitte keegi neist ei soovinud kasutada sõna ennistama) ei olnud teadlikud, et: okupatsioonieelses Eestis oli riigielu korraldatud ainult eesti keeles, ilma et Eestis elanud venelased, sakslased, juudid ja rootslased oleksid kaudseltki nurisenud, et neil oli elamiseks vaja eesti keelt osata; ning et NL ei hakka oma Eestisse saadetud kodanikke tagasi NL-i viima.
Anneksiooniaastatel oldi eestlaseks olemist ja eestlaseks jäämist tähtsaks peetud, kuid samas oldi ka harjutud koos töötama Eestisse elama saadetud venelastega. Pärast Stalini surma olid NL-i kuriteod vähenenud ja paljud eestlased ehk ei teadnudki, et NL oli:
küüditanud Siberi orjalaagritesse 90 000 süütut eestlast;
hävitanud 140 000 eesti perekondadele kuuluvat väiketalu;
rajanud eestlaste elukorraldust rikkuvad kolhoosid;
lähetanud Eestisse genotsiidi teostama NL-i kodanikke hulgal, mis vähendas eestlaste arvu umbes 60%-le elanikkonnast;
paigaldanud vägivaldselt tekitatud ENSV osaliselt Eesti maa-alale;
sundinud põlisrahvast õppima ja kasutama vene keelt töötamiseks ja hariduse saamiseks.
Tõenäoselt teati, et: eestlased pole mitte kunagi soovinud elada koos ei Tsaari-Venemaa ega NL-i kodanikega; Eesti okupatsioonieelset suveräänsust olid tun-nustanud teised demokraatlikud riigid; mitu suurriiki olid aastate 1940 ja 1992 vahel tunnustatud Eesti Vabariigi de jure olemasolu – ent seda teadmist ei tahetud millegipärast rakendada.
Enne 1992. aasta põhiseaduse vastuvõtmist võidi pidada Atlandi hartas määratud iseseisvuse ennistamise õiguse rakendamist ning väga räigete inim- ja riigiõiguste pikaaegse rikkumise hüvitamise nõude NL-le esitamist ehk ajaliselt mittesobivaks, kuid selle täielikult teostamata jätmine pärast uue põhiseaduse vastuvõtmist oli kindlasti Eestile kahjulik – nagu seda on nüüd, 30 aastat kestnud Eesti kaherahvuseliseks riigiks muutmine. Tänaseni pole avalikustatud põhjusi, miks riigivõim pidas vajalikuks hakata riigielu korraldama eesti, vene ja inglise keeles, kui enne juunit aastal 1940 oli seda tehtud ainult eesti keeles. Kaherahvuselise riigi tähtteemaks on olnud Eesti ja VF vahel olev riigipiiri leping: riigivõimu kõrgemad esindajad on arvanud kuni aastani 1996, et seda pole veel sõlmitud ja üks neist kinnitas ühes usutluses koguni, et „igal riigil peab piir olema“. Mõned õiguskantslerid on väitnud, et piiri paiknemise muutmist õigustab põhiseaduse §121 – ent kui väitja tähelepanu on juhitud põhiseaduse teistele sätetele, mis nõuavad põhiseaduse muutmist enne piiri teise kohta liigutamist, siis on õiguskantsler pr Madise kinnitanud, et põhiseadus on vaid „kogum suunitlusi, mida võib olukordadele sobivaks tõlgendada: arvesse võttes isegi mõtteid, mida põhiseaduse kirjutajad võisid mõlgutada“. Seega on tänaseni peetud mõnd selgelt sõnastatud põhiseaduse sätet mitte pädevaks ning nii ongi veebruaris 2014 allkirjastatud uus piirileping ilma põhiseadust muutmata. Venemaa Föderatsioonile (VF) lubati leping kohe ratifitseerida pärast nendepoolset ratifitseerimist – mida veel ei ole vajalikuks peetud, kuigi Eesti on mitmel korral VF-le meelde tuletanud, et meie ikka ootame nendepoolset ratifitseerimist. Uus riigipiiri leping kingib ilma mitte midagi vastu saamata VF-le 5,2 % Eesti maa-alast, mis 28. juunil aastal 1992 vastu võetud põhiseaduse §2 kohaselt on lahutamatu ja jagamatu tervik.
Märtsis toimuva riigikogu valijate üheks olulisemaks eesmärgiks peaks olema muuta riigielu korraldamine ainult eesti keeles: nagu see oli enne Eesti okupeerimist ja annekteerimist. Eesti kaitseväe võimsuse märgatav suurendamine ei pruugi välistada VF-i soovi Eestit hõivata rahumeelselt. Sõjata hõivamist saab ilmselt takistada vaid siis, kui: allkirjastatud idapiiri paiknemise leping denonsseeritakse ning VF-le esitakse pädev nõue hüvitada NL-i poolt tekitatud väga suured inimkaotused ja majanduslikud kahjud.
Kui kaks eespool nimetatud toimingut jäetakse täitmata, võib VF lasta Eestis elavatel vene rahvusest Eesti kodanike esindjatel pöörduda rahvusvahelisse kohtusse nõudega kehtestada Eestis vene keel teiseks riigikeeleks. Teades, et lääne suurriigid ei hakanud NL-lt nõudma Atlandi hartas määratud sõjakeerisesse sattunud väikeriikide iseseisvuse taastamist, on rahvusvaheline kohus inimõiguste alusel valmis Eestis vene keele teiseks riigikeeleks seadustama. Kahe riigikeelega Eesti riigikogu võib mõne aasta pärast majanduslikel kaalutlustel hakata Vene impeeriumit heaks naabriks pidama. Kas või kui kaua see hea majanduslik vahekord saab kesta, pole võimalik prognoosida: kindlalt võib siiski arvata, et suur naaber ei hakka eesti keele, kultuuri ja rahvusluse üle aegade kestmist toetama. Eesti põhiseaduse sissejuhatuses kirjutatu kohaselt on Eestil vaja lisaks sõjalisele võimekusele teha kõik võimalik, et vene keelt ei saaks seadustada teiseks Eesti riigikeeleks.
