Harri Kivilo
Üheks riigikorraks on peetud „nõuka“ või „nõukogude“ aega: justkui NSVL polekski Eestit okupeerinud, annekteerinud ning muutnud üheks NSV Liidu haldusüksuseks nimega ENSV. Vaatamata sellele, kas või millisel määral NSVL rakendas eestlasi ENSV haldamisel, võib järeldada, et aastal 1991 poleks iseseisvust ihkavad eestlaste juhid hakanud arvama, et: ENSV oli loodud ja NSV Liitu astunud eestlaste tahte kohaselt; aastal 1918 loodud Eesti Vabariiki pole otstarbekas ennistada enne juunit 1940 olnud olukord, vaid deklareerida ENSV lahkumist NSV Liidust. Justkui tajumata, et alates aastast 1721 olid eestlaste maa ja eestlased olnud osa Tsaari Venemaast ning NSVL oli, aastal 1918 loodud Eesti Vabariigi Teise maailmasõja keerises oma alluvusse okupeerinud, annekteerinud ja jõuliselt genotsiidi teostades: lootnud Eesti lõplikult Venemaa osaks muuta.
Alates 20. augustist 1991 hakkasid iseseisvuse taastajad Eestit muutma kaherahvuseliseks riigiks: ilma rahva kui kõrgeima riigivõimu kandja nõusolekut taotlemata. Möödunud sajanditel toimunu kohaselt tuleb tõdeda, et eestlased pole iialgi soovinud elada koos ei sakslastega ega venelastega – ja nii oli okupatsioonieelse Eesti riigielu korraldatud ainult eesti keeles: vähemusrahvustel oli täielik õigus oma keelt ja kultuuri viljeleda nende endi ühiskonnas, ilma et eestlased oleksid mingil viisil nende tegevust tauninud.
Ilmselgelt oli pärast NSV Liidu väga kuritegelikust ikkest vabanemist vaja iseseisvus taastamise asemel ennistada kõigis toiminguis, mis olid vajalikud põhiseaduses määratud eesti rahvuse ja keele üle aegade kestmajäämiseks. Põhjendamatu on arvamus, et eestlased võisid ise tahta ENSV luua ja NSV Liitu astuda: need tahted ei tekkinud Eestis kommunistliku riigipöördena, vaid pärast seda, kui NSV Liidu okupatsiooniväed olid Eesti oma haardesse hõivanud.