Riigikogu ja erakondade tööd on hakanud tõsiselt takistama erimeelsused, mis seonduvad kooliõpetajate palkade ja valitsuse peaministri tegevusega – justkui riigivõimu kõrgematel instantsidel ei oleks vaja korraldada ka teisi riigielu olukordi. Arvata võib, et kemplemine Toompeal varsti lõpeb, kuid eesti rahvuse ja kultuuri üle aegade kestmajäämise tagamist justkui polekski kõige tähtsamaks kohustuseks peetud. Juba aastal 1994 hakkas riigivõim järeldama, et Eesti ja Venemaa vaheline riigipiiri leping on sõlmimata ning pikapeale ilmnes, et üks osa riigivõimu teostajatest, peavoolumeedia esindajatest ja hääleõiguslikest kodanikest teadsid, et NSVL oli Eesti okupeerinud aastal 1940, kuid teine osa NSV Liidu räigest ikkest pääsenuist olid veendunud, et eestlased ise olid tekitanud ENSV ning palunud see rahvavabariik NSV Liidu koosseisu võtta ja et nad olid augustis 1991 NSV Liidust lahkunud - kuigi selleks ilmselt mingit dokumenti pole avalikustatud.
Eespool öeldu alusel võib oletada, et selle teise osa isikud soovivad Eesti kujundada inimõiguste kohaselt kaherahvuseliseks riigiks – tajumata, et septembri alguses 1939 oli Eesti olnud suveräänne riik, kus: riigi elu oli korraldatud ainult eesti keeles; Eesti ja Venemaa vahelise riigipiiri paiknemine oli määratud üksikasjaliselt mõlema riigi vahel 2. veebruaril 1920 sõlmitud Tartu rahulepingus; vähemusrahvustel oli õigus ühiskondlikult oma emakeelt ja kultuuri viljeleda ja seda oli ka nurisemata tehtud.
Ilmselgelt on vaja teada, et Tartu rahulepingu sõlmimisest kuni Eesti okupeerimiseni NSV Liidu poolt juunis 1940 oli Eesti olnud teiste riikide poolt kõrgelt hinnatud Euroopa riik. Aastal 1939 oli NSVL kinnitanud Eestiga sõlmitud baasidelepingus Eesti iseseisvuse austamist ja Tartu rahulepingus määratud kohustuste täitmist - nüüd teame: ainult selleks, et Eesti ei hakkaks kahtlema, milleks suur naaber lepingut vajas. Esimesel septembri päeval 1939 algas Teine maailmasõda, mille keerises tahtsid nii NSVL kui ka Natsi-Saksamaa Eesti Vabariiki oma alluvusse hõivata. Baasidelepinguga olid NSV Liidu väed juba Eestis ning pärast 17. juunit 1940 asus NSVL Eestit lavastama Eesti Nõukogude Sotsialistlikuks Vabariigiks (ENSV) ja NSV Liitu vastuvõtmist palujaks. Enne kui Natsi-Saksamaa väed olid jõudnud NSV Liidu septembris 1941 Eestist välja suruda, oli Eesti iseseisvust austada lubaja jõudnud 10 000 eestlast Siberi orjalaagritesse küüditada - eestlaseks olemise eest.
Natsi-Saksamaa okupatsioon lõppes 1944. NSV Liidu räiged kuriteod okupatsiooni ja annektsiooniga jätkusid kuni NSV Liidu lagunemiseni aastal 1991.
Augustis 1991 sai Eesti vabaneda NSV Liidu räigest ikkest – ent jättis deklareerimata, et aastal 1918 loodud Eesti Vabariik tuli nüüd ennistada (ennistama tähendab varem olnud õiguslikku olukorda seadma) ning loobus rakendamast: USA president Franklin D. Roosevelti ja Suurbritannia peaminister Winston Churchilli poolt avaldatud Atlandi Hartas määratud õiguse, mis sätestas et kõik riigid, kes Teise maailmasõja keerises on ajutiselt kaotanud oma iseseisvuse, peavad selle sõja lõppedes tagasi saama; USA valitsuse poolt juunis 1946 avaldanud memorandumid, mis määrasid, et Balti riikide liitmine NSV Liiduga on ebaseaduslik.
Nüüd ongi tekkinud olukord, kus riigivõim, peavoolumeedia ja tõenäoselt osa hääleõiguslikest kodanikest on hakanud uskuma, et „eesti rahvuse ja kultuuri säilimise läbi aegade“ tagamine ei olegi põhiseaduses määratud kohustus. Ja nii sõlmitigi 18.02.2014 Eesti ja Venemaa Fõderatsiooni vaheline uus riigipiiri leping, millega kingiti Venemaa Föderatsioonile 5% Eesti maa-alast - vaatamata sellele, et see on vastuolus põhiseaduse §-ga 2. Põhiseadust võib muuta XV peatüki kohaselt, kuid seda ei tehtud enne lepingu allkirjastamist. Esitamata on jäetud ka Eestile tekitatud väga suurte majanduslike kahjude ja inimkaotuste hüvitamise nõue. Või on põhiseadus ainult kogum suunitlusi põhiseaduse teistsuguseks tõlgendamiseks?
