Harri Kivilo
Kõik, kes 30 aasta vältel on pingsalt toimides püüdnud tuvastada, kuidas ainult vene emakeelt oskavaid lapsi tuleks eesti koolis alghariduse saamiseks õpetada, peaksid tajuma, et aasta 1944 hilissuvel ja sügisel põgenesid sissetungiva NSV Liidu alluvusse jäämise eest võõrsile 80 000 eestlast, kellest suurem osa ei osanud keelt, mida rakendas riigivõim, kes neid põgenikena vastu võttis. Võõras keeles tuli põgenike lastel vajalik algharidus saada, ilma et nende õpetajad oleksid osanud põgeniku emakeeles oma õpilasi aidata. Kuid mitte ainult lapsed ei pidanud uue elupaiga riigikeelt selgeks õppima, sest elamiseks vajalikku sissetulekut ei olnud võimalik saada ilma riigikeele oskamiseta. Omal käel õppides jõudis enamik põgenikest vajaliku riigikeele oskuse saada kahe aastaga. Enamus pagulaste lapsi said ka paari aastaga riigikeelses koolis õppides vajalikud teadmised kõrgematesse õppeasutustesse edasi õppima minekuks. Alghariduse saamise õppeaeg oli pagulusse mineku ja oleku tõttu paljudel pikenenud aasta või kahe võrra. Ent see olukord pole ilmselt mitte ainsatki eesti last takistanud saada võõrsil oma soovide täitmiseks vajalikku kõrgemat haridust.
Miks siis ikkagi ei ole Eesti koolihariduse korraldajad tahtnud toimida nagu toimiti paguluses, kus sadadel noortel alghariduse saamiseks kulus aasta või kaks rohkem aega kui uue elupaiga põhielanike lastel. Võõrsile põgenenud ja nende lapsed on oma alghariduse pikemaks muutumisele vaatamata kõikides riikides olnud üldiselt saavutanud kutseoskused, mis on neil võimaldanud majanduslikult väga edukad olla - just nagu seda on saanud olla ka kõik eestlased, kes pärast NSV Liidu ikkest vabanemist said asuda oma õppimisi ja elu ise korraldama. Seda riigielu ise korraldamist on ka nüüd võimalik teha, nagu seda oli tehtud okupatsioonieelsel ajal – ilma et Eestis elanud teiste rahvuste liikmed oleksid tahtnud riigi poolt tehtut halvaks pidada.