Eesti poliitikaelu on praegu suikunud magusasse suveunne ja pole märganud, et keegi oleks pressis 18. mail sõlmitud Eesti-Venemaa piirileppe teemal viimasel ajal sõna võtnud.

Sõltumatu Infokeskuse pressiteade nr. 60, 8. augustist valgustab aga arhitekt Harri Kivilo äsjaseid samme Eesti-Vene piirileppe tagapõhja uurimisel ning edastab tema poolt Kaitsepolitseile esitatud kaebuse sisu.

Teie küsimuste julgeoleku-alaseid aspekte ei ole meil kahjuks võimalik kommenteerida, kuna need võivad olla seotud riigisaladusega,“ vastas Kaitsepolitsei komissar Martin Arpo arhitekt Harri Kivilole, kes saatis Kaitsepolitseiametile avalduse, kahtlustades, et Vene-Eesti uue riigipiiri lepingu sõlmimise juures on Eesti Vabariigi välisminister, valitsus ja riigikogu eelistanud riigi huvidele transiidiettevõtete ja/või kellegi teise huve.

Kivilole paistab imelik, et „just siis, kui rahvas oli asunud protesteerima Eesti territooriumi ebamäärastel põhjustel ning ilma Eesti-poolsete tingimusteta loovutamise vastu, hakkasid Eesti Vabariigi välisministrid paluma, et Venemaa neid niipea kui võimalik Moskvasse kutsuks lepingut allkirjastama. Teades, et rahva algatustel vajaliku jõu kogumiseks kulub enamasti mitmeid kuid, otsustas valitsus, et riigikogu peab Moskvas 18. mail 2005 allkirjastatud lepingu, ilma lepingu koostamise ajal olnud olukorra muutumist hindamata, veel enne suvepuhkusele minekut ratifitseerima“.

Poliitikute põhjendust, et uue riigipiiri lepingu sõlmimine on Eestile sõbralike riikide soov ja tingitud julgeoleku tagamise vajadusest, peab Kivilo ülimalt ebatõenäoseks, sest sõprade soovituste kohta pole avalikkusele mingeid tõendeid esitatud.

„Kuna esitatud pole ka analüüse, kuidas Eestile kuuluva maa-ala loovutamine ilma Vene Föderatsioonilt midagi vastu saamata saab meie julgeolekut suurendada, tekib tõsine kahtlus, et tegemist võib olla mõne riigi esindaja ametiseisundi kuritarvitamisega,“ jätkab Harri Kivilo oma avalduses Kaitsepolitseile.

Kivilo soovitab kapol analüüsida mitmeid asjaga seotud dokumente ja olukordi:

1. Kas siis, kui väidetavalt soovitati Eestil sõlmida Vene Föderatsiooniga kontrolljoone riigipiiriks seadustamise leping, selgitati soovitajaile et:

• meil on juba aastast 1920 kehtiv piirileping olemas;

• Vene Föderatsioon on omavoliliselt nihutanud piirina hästitoimiva kontrolljoone Eesti territooriumile;

• eespool kirjeldatud riigipiiri ühepoolne muutmine on vastuolus dokumendis „Helsinki Final Act“ määratud, kõigi 55 riigi poolt heakskiidetud õiguste ja kohustustega;

• välistamaks Vene Föderatsiooni piinlikkust omavoliliselt kontrolljoont riigipiirina tähistada võib Eesti hea tahte avaldusena kahe piiri vahele jääva maa-ala tasuta Vene Föderatsioonile pikemaks ajaks rentida.

2. Miks anti järele Vene Föderatsiooni nõudele uues riigipiiri lepingus mitte nimetada, et tegemist on olemasoleva riigipiiri muutmise lepinguga, kui oli võimalik põhjendada et:

•. Eesti Vabariigi põhiseaduse §121 lubab riigikogul ratifitseerida ainult riigipiiride muutmise lepinguid ning sellepärast tuleb lepingus kirjeldada, mida muudetakse ja miks seda tehakse;

• Vene Föderatsioon ja Euroopa Liidu riigid on nõustunud dokumendi „Helsinki Final Act“ kohaselt mitte muutma ühepoolsetel tingimustel riikide vahelisi piire.

3. Kui vaatamata sellele, et Euroopa Liidul või mitte ühelgi Helsingi kokkuleppega ühinenud riigil polnud õigust meile soovitada sõlmida uus riigipiiri leping ning teha seda ainult Vene Föderatsiooni poolt nõutud tingimustel, on sellise soovituse kohta siiski olemas ametlik diplomaatiline noot või noodid, siis on vaja teada, kas soovituse tegijale selgitati Eesti poolse ametliku noodiga, et Eesti Vabariigi põhiseaduses on sätestatud riigi kohustus kindlustada ja arendada riiki, mis peab tagama eesti rahvuse ja kultuuri säilimise läbi aegade ning et selle kohustuse täitmine muutub praktiliselt võimatuks, kui pretsedenti loovalt nõustume kõigega, mida Vene Föderatsioon meilt põhjendamatult nõuab, eriti kui senini Vene Föderatsioon:

• on liigutanud ühepoolselt Eesti-Vene vahelist piiri Eesti territooriumi sisse;

• on presidendi, välisministri ja mõnede riigiduuma liikme kaudu avalikult valetanud, et Eesti astus vabatahtlikult Nõukogude Liitu ning et Eestis ahistatakse vene rahvusest elanikke, kuna neile pole ilma eesti keele oskuseta antud Eesti kodakondsust;

• on vastu võtnud seaduse, mis lubab sõjaliselt ja ilma riikidevaheliste organisatsioonide nõusolekuta kasutada sõjalist jõudu oma „lähivälismaal“ elavate kodanike ja/või kodakondsuseta vene rahvusest elanike kaitseks;

• pole hukka mõistnud Nõukogude Liidu inimsusevastaseid kuritegusid ega lepinguid, mida N. Liit oma naabritega sõlmis ilma igasuguse kavatsuseta neis määratud N. Liidu kohustusi täita.

4. Kas eespool kirjeldatud Vene Föderatsiooni valelike esildiste põhjal võib järeldada, et Vene Föderatsioon ei hakka pärast uue riigipiiri lepingu nendepoolsetel tingimustel sõlmimist veelgi jõulisemalt väitma, et tänane Eesti Vabariik on vabatahtlikult Nõukogude Liitu astunud ENSV õigusjärglane ning et:

• kõik ENSV elanikud peavad saama automaatselt Eesti kodakondsuse;

• riigis, kus veerandi kodanike emakeel on vene keel, peab see olema ka teise riigikeelena kasutusel.

5. Kas seniste kogemuste põhjal võib õigustatult arvata et:

• kahe riigikeelega Eesti Vabariigis on võimalik nõuda venelastest ametnikelt eesti keele oskust või tuleb eestlastel hakata venelastest ametnikega suhtlema vene keeles;

• tööjõu puuduse ja venekeelsete ja -meelsete ametnike abil on võimalik Eesti parema elustandardi tõttu siia meelitada suuremal hulgal venelasi;

• proportsionaalselt venelaste juurdetulekuga suureneb ka eestimeelsete kodanike lahkumine teistesse Euroopa Liidu riikidesse.

6. Kas loogiliselt mõeldes on võimalik uskuda, et punktides 4 ja 5 kirjeldatu põhjal osutub Eesti Vabariigil võimalikuks tagada eesti rahvuse ja kultuuri säilimine läbi aegade?

7. Kui eesti rahvuse ja kultuuri säilimist läbi aegade pole võimalik tagada, siis Eesti Vabariigi põhiseaduse §123 kohaselt ei või Eesti Vabariik sõlmida Vene Föderatsiooniga uut riigipiiri lepingut nendel tingimustel, mis on 18.05.05 allkirjastatud välislepingus.

„Täname, et tunnete muret riigi julgeoleku ja põhiseaduslike väärtuste püsimise pärast“ — nende nappidega sõnadega tunnustas Kaitsepolitsei komissar oma vastuses hr. Kivilo muret.

Märkmed: