Harri Kivilo
Enne NSV Liidu poolt okupeerimist ja ligemale pooleks sajandiks annekteerimist oli Eesti olnud suveräänne rahvusriik: ilma et vähemusrahvused oleksid tauninud ainult eestikeelset riigielu korraldamist. Kuigi Teine maailmasõda Euroopas oli põhiliselt toimunud natsi-Saksamaa ja NSV Liidu vahelise võitlusena, muutusid mitmed väiksemad Euroopa riigid sõja tallermaaks. Inglismaa ja Ameerika Ühendriigid olid tolles kahe diktaatorriigi vahelises sõjas võidelnud NSV Liidu liitlasena ning ilmselt teades, et nii NSVL kui ka natsi-Saksamaa võib tahta jääda pikemaks ajaks valitsema mõnda sõjas erapooletuks jäänud riiki. Välistamaks sellise olukorra tekkimist sõnastasid USA president ja UK peaminister dokumendis nimega Atlandi harta, et kõik sõja tallermaaks jäänud riigid peavad tagasi saama oma sõjaeelse iseseisvuse.
Vaatamata sõjaeelsele olekule, Tartu rahulepingus määratud Venemaa kohustusele ning ka Atlandi hartale, asusid Eesti riigielu korraldamist nõustavad juristid ning tõenäoselt palju poliitikuid ja peavoolu meedia esindajaid arvama, et Eesti oli vabatahtlikult moodustanud ENSV ja soovinud saada NSV Liidu üheks haldusüksuseks. Kas see saab olla eestlaste ajaloo teadjate hinnangul võimalik?
Ukraina sõda on tekitanud olukorra, kus võib süvenenult analüüsida, miks on 30 aastat Eestit soovitud ilma välise surveta muuta kaherahvuseliseks riigiks, mis kardinaalselt erineb Eestist, mis loodi aastal 1918 ja mis toimis teiste lääneriikide heakskiitu pälvivalt kuni okupatsiooni- ja anneksiooniajani. Kas võib arvata, et olukord, kus juristide koostatud dokumentide kohaseid riigihankeid on vaidlustatud vist väga mitmel korral, on põhinenud ehk teadmistel, mis ei ole kooskõlas turumajanduslike parameetritega ja/või nende rakendamise kogemustega? Või miks ja kelle suunamisel on pärast Venemaa ikkest vabanemist asutud Eestit valitsema justkui teadmata, et NSVL oli juba enne Teise maailmasõja algust sihikindlalt valmistunud Eestit okupeerima.