Uurivad ajakirjanikud on pinninud juba päris kaua Ukraina sõda seiravaid kaitse- ja julgeoleku uuringute asjatundjaid: peamiselt selleks, et saada teada, millal ja kelle võiduga sõda lõpeb. Uurimata on jäetud, kas Putini tahe olla võimul kuni 2036. aasta lõpuni põhineb tema soovil muuta Venemaa edukaks suurriigiks; miks teised suurriigid ning Venemaa poolt vaikselt juhitud ÜRO pole püüdnud takistada Putinil aastal 2014 Ukrainat Venemaa osaks pidamast; miks Ukrania alade osalist hõivamist ei hakatud maailma rahu rikkumisena käsitlema? Ja nii võiski Putinil tekkida kindel tahe Ukraina Venemaa osaks muuta.
Putini ekslikud olukorra hinnangud ja ukrainlaste kindel soov oma riigi iseseisvust kangelaslikult kaitsta muutsid Putini „erioperatsiooni‟ ülimalt jõhkraks Ukraina sõjaks, mida enam pole ilmselt võimalik diplomaatilisel teel lahendada ka siis, kui ÜRO täidaks oma põhikirja esmatähtsat kohustust. Olukord on jõudnud faasi, kus üks osaline peab sõja kindlalt võitma.
Enne Ukraina sõja algust võisid teised riigid ja uuriv ajakirjandus ehk oletada, et Putin tahab veel enne oma valitsusaja lõppu olla esimene valitseja, kes saab Venemaa muuta rahumeelseks suurriigiks, ilma et teised riigid ja raskerelvade tootjad peaksid sõjalist võimekust märgatavalt suurendama. Et Putin võis tahta arendada Venemaa normaalseks suurriigiks ilmneb selleski, et ta pole senini käskinud Venemaa Föderatsiooni riigiduumal ratifitseerida veebruaris 2014 allkirjastatud Eesti Vabariigi ja Venemaa Föderatsiooni vahelist riigipiiri lepingut. Putin oli ja on kindlasti teadlik, et Tartu rahulepingus määratud riigipiiri ei olnud Eestil vaja uue lepinguga asendada ning nüüd võib ta selle selgituse avaldamisega tõestada teistele riikidele, et Venemaa on asunud olema mitte ainult Eestile, vaid ka teistele riikidele, heatahtlik naaber. Eestile mittevajaliku lepingu ratifitseerimata jätmine oleks võimaldanud Eestil ilma suuri sõjalise kaitsevõimekuse kulutusi tegemata tagada oma rahvuse ja keele üle aegade kestma jäämine. Teadmine, et Venemaa uut riigipiiri lepingut Eestiga ei vaja, oleks saanud olla hea tõend Venemaa muutumise kohta.
Miks siis ikkagi asus Putin vahekorda Ukrainaga uskumatult ebainimlikul viisil lahendama? Kuna teiste riikide suurepärased ja siirad ukrainlaste toetusavaldused ning Venemaa sõja kaotajaks jäämine võivad tekitada suuri, tavapärast majanduslikku arengut takistavaid olukordi, kas siis ei peaks uuriv ajakirjandus juba praegu hakkama analüüsima, mida on vaja teha, et Ukraina sõjaga seonduvate riikide igapäevane elu ei muutuks tõeliselt raskeks.
