NSVL okupeeris väga räige kuriteona Eesti juunis 1940 kuni septembrini 1941 ning jätkas Eesti hoidmist, rahvusvahelisi õigusi täielikult eirates, oma alluvuses septembrist 1944 kuni juunini 1992 – ilmselgelt oleks see anneksioon hakanud kestma igavesti, kui NSVL poleks lakanud olemast aastal 1991. Pindalalt, elanike arvult ja maapõue varadelt väga suur NSVL ei vajanud väikese Eesti hõivamist. Rakendades kommunistlikku ideoloogiat: hävitas NSVL 140 000 eesti peredele kuuluvat väiketalu; küüditas eesti perekondi Siberi ülimalt ebainimlikesse orjatöö laagritesse - mehed ühte, naised teise (kokku 90 000 isikut – kümneks või koguni kahekümneks aastaks); saatis Eestisse elama genotsiidi teostajatena NSVL kodanikke hulgal, mis vähendas eestlaste arvu 60 protsendile elanikkonnast; muutis vene keele eestlaste töökeeleks; asus väitma, et eestlased soovisid olla üks NSVL haldusüksus ning et selle soovi täitmise eest on Eesti suuremeelselt ja põhiseadust eirates kinkinud Venemaale 5,2 % oma maa-alast.
Naiivne oleks arvata, et kõige eespool kirjeldatu hoogne edasikestmine oleks võimaldanud eesti rahvusel ja keelel jääda üle aegade kestma. Mitmed riigid astusid sõtta Natsi-Saksamaa kuritegelikku olemist lõpetama: NSVL aga kuulutas Teise maailmasõja hoopis enda Suureks Isamaasõjaks, mis oli juba võimaldanud asuda hoogsalt Ida-Euroopa riikides „Kõigi maade proletaarlasi ühendama” – suure Stalini juhtimisel. Kõik kommunismi ja NSVL väga räigeid kuritegusid ülistavad Suure Isamaasõja kangelaste ausambad, dekoratsioonid, sümbolid ja kunstiteosed ei ole juhuslikult ega eestlaste soovide kohaselt tekkinud - Venemaa on need sihikindlalt kujundanud ja paigaldanud selleks, et uued „eestimaalaste“ põlvkonnad saaksid uhkusega jätkata Stalini poolt alustatud maailma muutmist.
Eestlased ei peaks oma vaarvanemate austamise ja ka oma rahvusliku iseteadvuse nimel toetama maailma muutmist Venemaa soovide kohaseks – ei sõjaga ega rahumeelselt vene keele teiseks Eesti riigikeeleks seadustamise teel.
