Kõnes riigikogule 16.02.2021 kinnitas välisminister et „Eesti diplomaatia on täielikult pühendunud meie julgeolekule, meie kodanike kaitsele ja meie inimeste heaolu kasvatamisele.” Paljudele võis see kaunisõnaline kõne kõlada justkui soovitus, et meil pole vaja tagasi saada ei Jaanilinna ega kogu Petserimaad.
Huvitav on siinjuures tõdeda, et möödunut aega analüüsinud endine riigikogu esimees Ülo Nugis väitis oma kõnes Kahekümnenda Augusti Klubis, aastal 2009: „Me peame endale ausalt tunnistama, et restitutio ad integrum küsimus on meil venekeelsete inimeste osas lahendamata ning jääb lahendamata veel tükiks ajaks.” Tõelise riigimehena oli Ülo Nugis ilmselt mõistnud, et Eesti ei saa üle aegade püsima jääda, kui jätkame valitsemist nii nagu aastal 1940 Nõukogude Liit poleks Eestit okupeerinud ja annekteerinud. Ent ometi pole Ülo Nugise väide selle avaldamisele järgnenud ajal mõjutanud riigivõimu kõrgemaid instantse endalt küsima miks: pärast uue põhiseaduse vastuvõtmist aastal 1992 ei ennistatud 1939 kehtinud Eesti Vabariigi valitsemise korda; asus riigivõim toimima nagu okupatsiooni eelsel ajal poleks Eesti ja Nõukogude Liidu vahel olnud kehtivat riigipiiri lepingut ega selle paiknemise tähiseid looduses; ja kelle algatusel otsustati kinkida Venemaale, ilma nende poolse nõude esitamiseta 5,2 % Eesti territooriumist; ja kelle algatusel asuti Eestit muutma kaherahvuseliseks riigiks, justkui Eesti Vabariigi loojateks oleks olnud ka need 400 000 Nõukogude Liidu kodanikku, kes olid siia saadetud genotsiidi eesmärgil elama aastatel 1940 ja 1990 vahel ning kes moodustasid aastal 1990 ühe kolmandiku elanike koguarvust; asusid meie iseseisvuse ennistajad Eesti Vabariiki de facto olukorda seadma ilma okupatsioonieelse valitsemise olulisi põhimõtteid rakendamata – justkui teised demokraatlikud riigid ja meie vähemusrahvused poleks lugupidavalt pidanud aastal 1939 olnud Eestit igati omanäoliseks riigiks, kus valitsemist ja avalikku elu ainult eesti keeles korraldati.
Venemaa on Tartu rahulepingus määratud Eesti õigusi püüdnud kehtetuks rääkida. Mitmed Eesti tunnustatud ajaloolased ja riigiõiguste teadlased on pikemalt selgitanud, et Tartu rahuleping on ikka kehtiv ning Eestil polnud vaja idapiiri paiknemist aastal 2014 muuta. Kohatu oli ka president Kaljulaidi kinnitus, et „Euroopa sõjajärgseid piire enam ümber ei joonistata!” - ilmselt teadmata mida on Atlandi Hartas lubatud.
Eesti ja Venemaa vahelise riigipiiri paiknemine on määratud ka põhiseaduses, mille Eesti rahvas võttis vastu 28. juunil 1992 toimunud rahvahääletusel. Põhiseaduse §122 sätestab, et „Eesti maismaapiir on määratud 1920. aasta 2. veebruari Tartu rahulepinguga ja teiste riikidevaheliste piirilepingutega.” Selles sättes „teised riikidevahelised piirilepingud” saavad tähendada ainult kahte Läti Vabariigiga sõlmitud piirilepingut (19.10.1920 ja 01.11.1923). Eesti ja Venemaa vahelise riigipiiri täies pikkuses paiknemine on ikkagi määratud Tartu rahulepingus. „On määratud” saab tähendada ainult seda, et piir paiknes kuni juunini 1940 just Tartu rahulepingus määratud punktides. Aastal 2014 sõlmitud Vene Föderatsiooni soovi kohane piirileping on täielikult vastuolus ametivandega mida riigi nimel tegijad on pühalikult kinnitanud - ilma et riigiprokuratuur seda vastuolu oleks märganud.
