Abielu on eestlased seitsme sajandi vältel pidanud mehe ja naise vaheliseks ainuõigeks kooselamise viisiks. Et see, meie vaarvanemate pärand, tuleb kindlasti tänaste eestlaste järglastele edasi anda, peaksid üksmeelselt kinnitama kõik, kes eesti rahvuse, keele ja omapära üle aegade püsima jäämist peavad rohkem õigustatuks kui Eesti riigielu kaasaegseks korraldamist - justkui seksuaalvähemuste juhtimist ihkajad ei taju, et nende kõige käremeelsemadki taotlused ei saa muuta inimeste sündimist meeste ja naistena ega inimeste seadustega muuta nende looduse poolt määratud elu edasikandmise kohustust.
Kui inimõiguste deklaratsioon avaldati, siis oli selles selgelt sõnastatud, et abielu on mehe ja naise vaheline kooselamine – ilmselt olid deklaratsiooni kirjutajad teadlikud, et meessoost „emal“ ei ole perekonna moodustamiseks vajalikke kehalisi ja hingelisi omadusi.
Nüüd on asunud naiste ja laste õiguste kaitsjad järeldama, et inimesed ei pea täitma looduse poolt määratut, vaid toimima „kaasajastatud isenditena“. Olukord võib muutuda lapsendatud tüdrukule isegi vägagi kahjulikuks, kui inimõiguste käremeelsed muutjad ei tõde, et mehe sünnijärgne elu edasikandmise omadus võib mõjutada teda lapse hooldamisel rakendama ka oma sünnijärgset instinkti.
