Eesti Õppetool
Keeleteadlase, folkloristi, soome-ugri rahvakultuuri silmapaistva tundja ja vahendaja dr. Harri Mürgi lahkumine siit ilmast 55. eluaastal, ühe mehe jaoks parimas eas, on tema lähedastele, arvukaile sõpradele ja kolleegidele ülekohtune ja meelevaldne teadmine. Kuid ka selles ootamatult katkenud elus oli Harri jõudnud nii palju teha ja korda saata.
Mõeldes tagasi Harri lühikeseks jäänud eluteele, tuleb mõista tema kui akadeemilise uurija ja õpetaja ning eesti ja soome-ugri kultuuri esitaja kordumatust. Sündinud Kanadas, õppis Harri keeleteadust Toronto Ülikoolis ja Helsingi Ülikoolis, siis veel infotehnoloogiat Queens’i Ülikoolis ning kaitses 1991 doktoriväitekirja Indiana Ülikoolis uurimusega eesti keele morfoloogiast (The structure and development of Estonian morphology). Nii on Harri Mürk endale kindlustanud jääva koha eesti keeleteaduse ajaloos. Kuid see on ainult üks tahk Harri mitmekülgsusest. Ta oli end varakult näidanud pedagoogina, juhendanud eesti keele kursust Toronto Ülikooli juures ja võttis 1986 üle eesti keele ja kirjanduse lektoraadi juhatamise, mis oli loodud Eesti Õppetooli kõrvale. Kui lõppes Eesti Õppetooli külalisprofessorite viisaastak ja korralist professorit ei leitud, otsustati õppetool ja lektoraat ajutiselt ühendada ning lektoraadi juhatajast Harri Mürgist sai ka õppetooli professor ja hoidja kuni järgmiste valimisteni.
Toronto Ülikooli eesti keele lektorina oli Harri aastate pikku alustanud oma kursuseid siira väitega, et eesti keel on lihtne õppida – ning jagas välja vastava väikese broshüüri. See ei olnud sugugi ainult reklaamiõng. Ehk nõiduski see vaimustav väide mõned need raskused käänete, pöörete ja sõnajärjekorraga väiksemateks, kui nad võisid tunduda. Nendele eesti keele õppijatele, kellele Harri pühendas pikki kõnetunde, jäi tunne, et neid võõra keele õppimisel võõrustatakse, mitte ei võõristata. Ka oma 1997. aastal valminud eesti keele grammatika käsiraamatus – A Handbook of Estonian: Nouns, Adjectives and Verbs – mõtles Harri eelkõige eesti keele õppijatele, mitte selle uurijatele. On väga kahju, et tal ei jätkunud aega ja jõudu oma eesti keele õpikut lõpetada: kui vestelda tema endiste õpilastega, siis tema keeletundide harjutusmaterjal oli legendaarne nii loogika kui eheduse poolest.
Harri Mürgi panus Metsaülikoolile reedab tema täiuslikkust, kavalust ja salapära. Kui vaadata osavõtjate ja lektorite nimekirja, siis Harri Mürk oli omnipresentne, kuid mitte tingimata esireas. Tema MÜ loengute hulgas oli kahtlemata kõige meeldejäävam 1997. aastal peetud mõtterikas „Tuhat aastat Eesti riiklust – 997-1997“. Juba 1984. aastal pidas ta Kotkajärvel terase ning loomingulise loengu tagasihoidliku pealkirjaga „Väliseestlaste ülesanded“. Tolleaegsetes, sageli surnud ringidesse laskuvates aruteludes olid Harri manitsused eesti kirjanduse tõlkimisele ja sallivale, külalislahkele suhtumisele mitte-eesti keelt kõnelevatesse sõpradesse värskendavad ja praktilised. Ta ei teinud lihtsalt sõnu, vaid tegutses ise ja jätkuvalt samal lainel.
Metsaülikooli eesti keele- ja kõnerühmades näitas Harri, kuidas keel ja kultuur on teineteisest lahutamatud. Tema hoogsates keeletundides pudenes vestlustesse justkui käisest Harri rikkalikke teadmisi eesti rahvakultuurist ja usundist. Ent ärgem unustagem Harri teatrisoont, ta oli alati mängus, kui Metsaülikoolis „teatrit tehti“. Harri lavalolekust jäävad meelde kaks mõneti vastukäivat kujundit, kui Harrit nähti rahvarõivastes, siis samastati teda nii mõnigi kord Carl Robert Jakobsoniga, samas aga oli tema kehastus Super-Estona Elmar Maripuu komöödias unustamatult tabav.
Harri suhtles aktiivselt soome-ugri rahvastega Venemaal, esines Joshkar-Olas toimunud esimesel soome-ugri rahvaste kirjanike konverentsil, külastas Siberis elavaid soome-ugri rahvaid ja õpetas neid lugu pidama oma kultuurist ja identiteedist.
Viimastel aastatel oli ta tihedalt seotud paljude kultuuriliste ja akadeemiliste ettevõtmistega Eestis, kõrgelt hinnati tema tegevust tõlkijana. Harri tõlketegevus ei piirdunud üksnes eesti kirjandusklassikaga, käsikirjas on tema Tammsaare „Põrgupõhja uue vanapagana“ tõlge inglise keelde. Harri oli parim asjatundja eesti laulude, eeskätt regivärsside tõlkimisel inglise keelde. Eesti Kirjandusmuuseumil valmis 2003. aastal CD-plaatide komplekt „Eesti rahvalaulud“, mille tekstid on Harri Mürgi tõlgitud. Tema suur kirg oli regilaul, 113 inglise keelde tõlgitud lauluteksti on nagu väike monument tema elutööle, tema artikkel „Regi Song“ on parim võti, mis näitab teed vana ja unustatud kultuuri ilma. Harri toimetatud „Kalevipoja“ uue ingliskeelse tõlke redaktsiooni ilmumist ei jõudnud ta ära oodata.
Harril jäid mitmed tööd pooleli, tema sõbrad ja kolleegid Eestis jäid ootama tema telefonikõnesid ja kirjasõnumeid, kuid neid enam ei tulegi. Töömees on lahkunud.
