Kes muu kui Harry Potter. Sest tema on pannud ameerika noored lugema.
Viimane osa tema seikluste seeriast lõi neil päevil uue maailmarekordi: esimese 24 tunni jooksul pärast teose turule ilmumist müüdi sellest — „Harry Potter and the Half-Blood Prince“ — läbi 6,9 miljonit eksemplari. See on juba kuues jätk J. K. Rowlingi pretsedenditus noorsoomenurite sarjas, mis õpetab lastele nõidust, usu või ära usu. Kui siin ei ole mängus ameerika noorte järsult tõusev huvi kirjanduse vastu, siis ma ei tea, mida kirjandus tähendab. Allakirjutanu arvates on kirjandus see, mida inimesed tahavad lugeda. Ja see viibki mõtted ameerika noorte haridusele.
On kurb tõsiasi, et 1970. aastaist saadik on ameerika keskkoolilõpetajate rahvusvaheline reiting nii reaal- kui humanitaarteaduste vallas pidevalt langenud, samas kui radikaalselt erinevate haridussüsteemidega rahvaste nagu Jaapani, Soome või teiste Skandinaaviamaade noored on raugematult püsinud maailma tippkümne esireas.
Neil päevil võisime leheveergudelt ja telerist kuulda kaht uudist – üht head ja teist, halba.
Alustame halvaga. Ameerika majandusstatistika näitab, et käesoleva aasta esimesel veerandil kasvas USA majandus enam kui 4% võrra mullusega võrreldes. Kuna see on enam kui kaks korda rohkem Euroopa majanduse kasvuhoost, võiks seda ju tegelikult lugeda heaks uudiseks.
Kuid tõrvatilgaks meepotis on fakt, et see kasv ei olnud ühtlane: madalamapalgaliste töötajate sissetulekud tõusid märksa vähem kui kõrgepalgaliste omad. See näib õigustavat demokraatide paljukorratud süüdistust, et „Bushi majanduspoliitika teeb ainult rikkad rikkamaks ja vaesed vaesemaks“. Kuid see on lühinägelik vaade.
USA riigipanga (Federal Reserve Board) juhatuse esimees Alan Greenspan, keda loetakse üheks majanduse mõjuvõimsamaks eksperdiks, möönis uut statistikat kommenteerides, et trend on rahutust tekitav, kuid ta pidas selle põhjuseks mitte võimul olevat valitsust, vaid nüüd juba aastakümneid kestnud ekslikku hariduspoliitikat. Liiga vähe ameerika noori saab hariduse, mis võimaldaks pääsu kõrgematesse sissetuleku-klassidesse, ütles Greenspan. Paremapalgalisi töökohti on külluses, ent kohaotsijaid on liiga vähe, eriti teaduslikel ja tehnilistel aladel. Miks ei valmista koolid küllaldaselt ette tulevasi insenere, füüsikuid ja biolooge?
Vastuse annab tänane hea uudis. Selleks on ülemaalise koolide õppeedukuse hindamise keskuse (National Assessment of Educational Progress) ehk nn Rahvusliku Koolitunnistuse teadaanne juuli lõpul, et 9-aastaste õpilaste lugemisoskus on saavutanud kõrgseisu 1971. aastast saadik, mil seda hakati testima. Mõnigi vaatleja näeb selles tõendit, et Bushi uus 2002. a. kooliseadus on hakanud tulemusi andma.
See seadus, mis kannab nimetust „Ühtki last mitte maha jätta“ (No Child Left Behind – NCLB), kehtestas mh nõude, et koolid peavad vastutama oma õpilaste õppeedukuse eest või vastasel juhul kaotavad nad föderaalsed toetussummad. See sunnib koole kasutama standard-teste õppetulemuste võrdlemiseks. Ühtlasi sunnib see õpetajaid loobuma mõnestki eksperimentaalsest uuendusest nagu lugema õpetamine ilma alfabeedita või arvutamise õpetamine ilma korrutustabelita (nn üks-kord-üheta). See on suureks rõõmuks lastevanematele ja kurvastuseks haridusala bürokraatidele, eriti ametiühinglastest haridustegelastele.
Washington Times'i kolumnist Debra Saunders kirjutab: „Aastaid on need bürokraadid süüdistanud õpilaste viletsates õppetulemustes küll lastevanemaid, küll demograafiat, küll rahapuudust – ükspuha, mida või keda ... Kuid nende kriitika on jäänud nõrgaks. Nad kurdavad nüüd, et õpilastel puudub testide sooritamiseks motivatsioon. Ent ometi näitavad NCLB arvud (9-aastaste lugemisoskuse kohta) tõusu.“ (WT, 29. juuli).
Ei ole võimalik öelda, kas ameerika noorte järsk kiindumus Harry Potterisse ja raamatulugemisse tuli enne või pärast koolihariduse kriisi. See on igivana „kana-või-muna“ küsimus. Võibolla on tegu lihtsa kokkusattumusega.
Võib aga loota, et kui lapsed on hakanud paremini lugema, võivad nad hakata ka paremini arvutama. Ja koolid hakkavad tootma rohkem heapalgalisi insenere, füüsikuid, arste ja biolooge.
Tänu – vähemalt osalt – Harry Potterile.