28. juuli 2020 Harry Raudvere
Kommunistlikke rinnamärke aastast 1983. Foto: Bigstockphoto
Rahvas otsustas ja uskus, kuid kommunistid mitte. Neil ei olnud võimalik lahti öelda sisse juurdunud käitumismustritest, sest võim oli magus ja privileegid seadsid neid kõrgemale ühiskonna lihtliikmetest. Tuli minna põranda alla ja hakata tegutsema vaikselt, rääkides rahvale üht, kuid ise käitudes samal ajal risti vastu ühiskonna tõelistele ootustele, kirjutab ettevõtja Harry Raudvere.

https://objektiiv.ee/harry-rau...

Olen kuulnud venelastelt ütlust, et endisi miilitsaid ei ole olemas. Kes on kord miilits olnud, see on seda elu lõpuni. Kindlasti laieneb see elutarkus ka kommunistide kohta. See, kes on olnud tulihingeline kommunist ja kelle ajud on kommunismiideoloogiast korralikult läbi pestud, jääb kommunistiks elu lõpuni. Nii nagu koergi, kes võib küll vahetada karva, kuid mitte kombeid.

Sotsialistlik ühiskonnamudel lagunes koost ja rahvas otsustas jätkata ühiskonna loomulikku arengumudelit ning taastada kapitalistlikud ühiskonnasuhted. Rahvas otsustas ja uskus, kuid kommunistid mitte. Neil ei olnud võimalik lahti öelda sisse juurdunud käitumismustritest, sest võim oli magus ja privileegid seadsid neid kõrgemale ühiskonna lihtliikmetest. Tuli minna põranda alla ja hakata tegutsema vaikselt, rääkides rahvale üht, kuid ise käitudes samal ajal risti vastu ühiskonna tõelistele ootustele.

Võimu juurde jäädes ja selle külge kramplikult kinnitades, hakati looma uut õiguskorda, mis tundus rahvale esialgu hea ja õiglane, kuid samas rõhutas riigi ülimuslikkust kodanike vaba tahte ja õiguste ees.

Mitte ükski riik maailmas ei olnud enne üle läinud sotsialistlikult ühiskonnakorralduselt kapitalistlikule ühiskonnakorraldusele. Juurutatav kapitalism ei olnud pelgalt tuntud ja teatud majandusmudel, vaid palju enamat. Võimul olevate kommunistide eestvedamisel tekkisid uued sotsiaalsed suhted. Kui enne kindlustas ühiskonna eliidiks olemine parteikomitee koos represseeriva ideoloogiaga, siis nüüd tuli leida peenem ja varjatum lahendus.

Tõde on see – kes kontrollib ühiskondlikke ressursse ja kapitali, sellel on võim ka kogu ühiskonna üle. Võimu ihkasid endised kommunistid üle kõige ja tagasid selle enestele esindusdemokraatia kinnistamise ja valimismandaadist vabastamisega. Reaalne vastutus asendati poliitilise vastutusega. Abstraktset poliitilist vastutust ei eksisteeri, ja kui eksisteerikski, siis see ei muudaks midagi, sest valimistele kulutatav raha võetakse tugevama õigusega maksumaksja taskust ja riigi jõustruktuuride tegevus allub otseselt neile endile.

Esimese lainena oli vaja laiali jagada sotsialistlik ühisomand – tehased, maad ja metsad. Kõik, kes oskasid ja kellel oli õigus midagi saada, need ka said. Oli see jagamine kaaskodanike silmis õiglane või mitte, sellest ei hoolinud keegi, sest vara oli ripakil ja see tuli kätte saada. Tagantjärele võib tunnistada, et lisaks meeletule ahnusele ja omandamissoovile olid võimule jäänud kommunistid üdini lollid, ega osanud hakata kasvatama riigile rikkust. Näiteks võib tuua kasvõi hüpoteekide all olnud majade kohustusteta tagasiandmise kahtlase väärtusega pärijatele, tekitades lugupidamist väärivatest kodanikest hordide kaupa sundüürnikke.

Kuid võimuga kaasneb pidev hirm sellest ilma jääda. Olla rahva armust võimul, tuleb käituda nii, et ka pööbel tunneks end tähtsana ning kindlustaks oma häältega võimule ikka ja jälle needsamad kommunistid ja nende poolt rikutud väärtushinnangutega järelkasvu, kes saavad läbi riikliku korralduse nautida ühiskonna käest omaloominguliselt tekitatud ja otseselt röövitud hüvesid. Seega tuleb anda rahvale näiline võim ja „kaasata“ nad otsustamise protsessidesse, luues selleks vastavad õiguslikud regulatsioonid.

Meil olevat õigusriik, kus elu käib seaduste järgi.

Kui elu peaks käima seaduste järgi, siis milleks on vaja kaasata eraomaniku seadustega garanteeritud õiguste realiseerimise otsustamiseks isikuid, kellel ei ole võõra omandi ega tahtega mingeid seoseid ega suhteid? Eraomaniku õigusi peab reguleerima seadus, mitte kellegi suva. Ministri ainupädevus ehituskeeluvööndi vähendamiseks… külainimeste kaasamine planeeringulahenduste kehtestamisel…jne…jne…

Kui asjasse mittepuutuvatele inimestele on seadusega antud võõra eraomandi käsutamise ja kasutamise osas suurem õigus kui omanikule enesele, siis millise ühiskonnakorraldusega on tegelikkuses tegu?

Omavoli õigustamiseks on kehtestatud suupärane termin – kodanikuühiskond.

Kaasamine on kodanikuühiskonnas korruptsiooni ema, mille vastu ühiskond näiliselt võitleb.

Mis vahe on õigusriigil ja kodanikuühiskonnal? Vahe on selge ja konkreetne. Õigusriik kuulub kapitalistlikku ühiskonnakorralduse juurde, aga kodanikuühiskond viib meid tagasi sotsialismi, aidates võimu juures püsida nendel, kellel on kontroll ja voli kasutada tervet riiklikku ressurssi.

Kui erastamise käigus erastas kolhoosnik traktori ja midagi veidikene veel, siis vanad kommunistid erastasid terve riigi ja lõid ühte nendega, kes olid käinud kapitalistlikus ühiskonnas elukoolis. Midagi ei jäeta märkamata – midagi ei jäeta rahvale!

Vanade kommunistide ja nende õpipoiste targal ja ennastsalgaval juhtimisel oleme jõudnud riigiga sinnamaani, kus selge talupojamõistus on asendunud kollektiivse hullusega ja tekitanud paljudes sotsiaalselt olulistes valdkondades kroonilise defitsiidi.

Lisame sinna veel internatsionaalse vikerkaarevärvilise multikulti, võõrad ja rahvusriigi suveräänsust ning identiteeti hävitavad direktiivid, ja olemegi tagasi sealmaal, kus nii mõnedki elu näinud inimesed ohkavad – tuleks ometi sõda, sest vaenlasi on tekkinud meie eneste keskele piisavalt palju ja nad on ohtlikud meie rahvuse, keele ja kultuuri säilimisele läbi aegade.

Märkmed: