Just seda tehti Tartu College'is teisipäeva, 12. märtsi õhtul. Kuulutuse kohaselt lubati tutvustada Eestis ilmuvat nais- ja meesuuringute ajakirja „Ariadne Lõng“. Olgu kohe öeldud, et pelga ajakirja tutvustamise asemel kujunes õhtust elav mõttevahetus feminismi ja naise rolli teemal ühiskonnas. Nii jupp-jupi-haaval Ariadne lõngakera harutades tekkis lõpuks erinevatest mosaiikmuljedest kujundatud kootud vaip.

Miks just „Ariadne Lõng“?

Ajakirja nime autor on prof. Tiina Kirss. Kreeka mütoloogia põhjal oli Ariadne kuningas Minose ja kuninganna Pasiphae tütar, kes oli armunud Theseusesse ning kui viimane pidi minema labürinti Minotaurust tapma, andis Ariadne talle kaasa lõngakera, et ta seda lahti harutades leiaks tagasitee.

Ajakirja toimetus on valinud Ariadne lõnga sümboliseerima uut demokraatlikku mõtlemisviisi ja sugupoolte võrdsust — ilma naiste ja meeste võrdsuseta ei saa olla demokraatiat. Teiseks — Eesti rahvatraditsioonis on lõngal olnud tähtis roll, eriti naiste jaoks. Sellega viidatakse ajakirja seotusele Eestiga. Kolmandaks — vanakreeka kultuur on õhtumaa mõttemaailma häll, ent sealt sai alguse ka patriarhaalne sotsiaalsüsteem, mis on Eestile omane.

Loenguõhtuks pidid ajakirjad Torontosse saabuma, kuid need olid seeasemel takerdunud Londoni Heathrow lennuvälja bürokraatia labürintidesse, kust nad loodetavasti Ariadne lõngakera abil peatselt tee Torontosse leiavad.

„Ariadne Lõnga“ sünniloost

Õhtu avas prof. Tiina Kirss, andes esmalt sõna Eda Sepale, kes oli kõnealuse ajakirja idee autor, esimese numbri toimetaja ja teise väljaande toimetuse kolleegiumi liige. Temalt on ilmunud artiklid ka mõlemas ajakirjas. Arvukas kuulajaskond sai teada, et ajakirja idee pärineb 1994. aastast, kui tollane Ontario kodakondsusminister eraldas pr. Sepale $15.000 naisuuringute alaste raamatute ostmiseks Eesti naisteabekeskusele. Et Eestis polnud tollal ei kõnealust keskust ega ka huvi selle vastu, tuli kõigega otsast alustada.

Toomas Sepa abiga muretseti soodsalt vastavad raamatud peamiselt ülikoolide ja akadeemilistelt kirjastustelt ning antikvariaatidest. Kirjanduse hankimisel olid abiks veel Tiina Timusk, Ivi Egalik ja Linda Norheim. Raamatud saadeti Eestisse 1998.a. algul, millele järgnes ka Eesti Naisuurimuse- ja Teabekeskuse (ENUT) ametlik avamine. ENUT'i loomine õnnestus tänu Norra suursaadiku abikaasale Suzanne Liele, kes oli Oslo ülikooli naisuuringute ja pedagoogika professor. Eda Sepa ja prof. Lie energiliste jõupingutuste tulemusena osutus saadi ruumid Pedagoogikaülikoolis, kuhu ehitati „oma tuba“. 1998.a. eraldati ENUT'ile $150.000 toetust PHARE programmi raames. Jaanuaris 1999 toimus keskuse avamine ja konverents. Ajakirjaga tehti algust 2000. aastal. Esimene topeltnumber valmis oktoobris 2000. Eesmärgiks oli tagada „Ariadne Lõngale“ akadeemiline tase. Esimene number pühendati eesti sotsioloogile Anu Naruskile (1948—1999), kes oli ainsana Eestis teostanud uuringuid naiste olukorrast.

Edasi tutvustas kõneleja esimese väljaande sisu ja autoreid. Ajakiri on interdistsiplinaarne, nii nagu on seda ka naisuuringud. Püütakse mõtestada lahti erinevaid valdkondi soouuringute seisukohast. Selle numbri põhiline majandaja oli Baltic Initiatives Project, mis kuulub CIDA alla. Projekti raamesse kuulus veel tutvustav konverents 7. detsembril 2001, kus viibis ka Toronto ülikooli Scarborough College'i professor Lynda Lange. Tema artikkel ilmus „Ariadne Lõnga“ esimeses numbris.

Milliseid mõtteid äratab ajakiri lugejas?

Järgnevalt said sõna need, kel on olnud võimalus „Ariadne Lõngaga“ lähemalt tutvuda.

Mirjam Hinrikus, kes praegu viibib Torontos vahetusüliõpilasena, rääkis, et hakkas huvituma feminismist 5 aastat tagasi. Temagi nentis, et Eestis pole naisuuringute traditsiooni ja et ta on iseõppija. Ta uurib Tammsaare loomingut feministlikust vaatevinklist, millisel teemal valmis ka tema bakalaureusetöö. Mirjam, kes samuti kuulub „Ariadne Lõnga“ toimetuse kolleegiumi, rääkis, et see töö on tema jaoks esmakordne. Ta tõi ka esile mitmeid ajakirja väljaandmisega seonduvaid probleeme. Soov oleks teha teemanumbreid, kuid pole küllalt autoreid; vajatakse ka ajakirja riigipoolset rahastamist.

Prof. Tiina Kirss küsis, milliseid assotsiatsioone tekitab kuulajates sõna „feminism“ ja möönis samas, et paljusid see sõna häirib.

Prof. Kirss meenutas, et tema lapsepõlvekodus oli seinal rüiuvaip rootsi mütoloogia ainelise mustriga ning ta leidis, et naisuurimust saab selle vaibaga võrrelda. On imponeeriv, kui kuuleme mõnest nais suurkujust. See on nagu mustrisse peidetud lõnga (loe: Ariadne lõnga) jupikene, mis aitab kaasa vaiba kui terviku kujundamisele.

Psühholoog dr. Kadri-Ann Laar võttis oma sõnavõtus põhjalikumalt vaatluse alla Kadri Tüüri artikli „Ruumi poolt määratud: teooriaid naiste hirmugeograafiast" (AL #2). Hirmule kui inimeste ruumikäitumist mõjutavale asjaolule ei ole traditsioonilises geograafias kombeks palju tähelepanu pöörata. Nn. hirmugeograafiat seostatakse omakorda feministliku geograafiaga. Dr. Laar rõhutas, et viimane uurib eriti ruumi mõju naisele. Emad kipuvad tütreid maast madalast palju rohkem hoiatama kui poegi varitsevate ohtude eest. Õpime varakult, et on olemas turvalisi ja mitteturvalisi kohti. Naised on palju paiksemad, traditsiooniliselt kodukolde hoidjad, mistõttu naistele jäi pikka aega kultuuri- ja seltsielu kättesaamatuks.

Õhtu teises osas näidati Eesti valminud dokumetaalfilmi „Suur õde“, mis kujutab endast intervjuude sarja Eesti naispoliitikutega, aga sellest edaspidi.

Märkmed: