„Suure õe“ paradoksid



12. märtsil Tartu College'is toimunud ürituse (vt. EE # 11) teises osas pakkusid korraldajad vaatamiseks dokumentaalfilmi „Suur õde“ (rezhii ja stsenaarium Andres Maimik ja Jaak Kilm, operaator Erik Norkroos). Et filmi tehniline teostus (eriti heli osas) oli allpool igasugust arvestust, katkestati selle näitamine publiku soovil poole pealt. Olgu öeldud, et Eesti filmikriitikud peavad häirivat mürafooni kõnealuses filmis igati normaalseks ja isegi selle plussiks, arvates, et mitte iga dokumentaalfilmi ei peaks näitama parmupilli muusika saatel ja et mitte alati ei pea teksti lugema Eesti teatri suurkuju Mikk Mikiver oma laitmatu diktsiooniga. Mõningaid (ehkki subjektiivseid) järeldusi võib siiski ka poole filmi põhjal teha. Eesti meedias on kõnealust filmi nimetatud tähelepanuväärseks nähtuseks. Rezhissöörid said selle filmi eest 2000. a. Kultuurkapitali noore filmitegija aastapreemia. Film portreteerib viit erinevat eesti naispoliitikut – kultuuriministrit Signe Kivi, ärinaist Terje Aru, endist miss Estoniat Kristiina Heinmetsa, streigiliikumise liidrit Kadi Pärnitsat ja eesti naispoliitika grand old lady't Marju Lauristini. Nähtud filmiosa sisaldas intervjuusid Signe Kivi, Kristiina Heinmetsa ja Marju Lauristiniga. Suur roll oli filmis konsultant Barbi Pilvrel, kes oli võtnud endale justkui valgustaja või eestkostja rolli, milles ta püüdis iga hinna eest agressiivselt selgeks teha, et mehed mõistavad naisi valesti. Tema „sebimine“ häiris ja mõjus filmis kaunis pealetükkivalt. Üldiselt näis filmitegijate taotluseks olevat peategelaste tegevuse kaudu avada eesti poliitika kulissidetagust maailma ja anda mingi läbilõige tegutsevatest naispoliitikutest.

Kas pidada filmi õnnestunuks?

Palju on räägitud sellest, et kodumaal ei hinnata andekaid naisi, et esineb soolist diskrimineerimist. Seda eriti hiljuti Eesti Riigikogu menetlusse jõudnud soolise võrdõiguslikkuse seaduse arutluse taustal. Eesti ühiskond on mõistagi rohkem meestekeskne, kuid samas pole seal tekkinud ka n.-ö. võitlevat feminismi, pigem on jäädud sugupoolte uuringute manu. Ja muidugi on tänases Eestis hoopis suuremaid hetkeprobleeme, kus esineb veelgi rängemat ebavõrdsust (varandusliku kihistumise, pensionäride, suurte perede, kodutute või puuetega laste mured). Kuid pidage — Eestis on ju kõik tähtsamad, nn. võtmepositsiooniga ministrikohad naiste käes! Välisministri ränka portfelli kannab nooruke Kristiina Ojuland, haridusministri kohal istub veelgi noorem Mailis Rand; majandus-, teede ja sideministri vastutusrikkal postil on Liina Tõnisson; sotsiaalministrina on ametis Siiri Oviir ja kultuuriministrina Signe Kivi. Nad on kõik tuntud kujud Eesti poliitika mänguväljal. Eriti (ja eeskätt) sobinuksid sellesse filmi suurte kogemuste naispoliitiku Siiri Oviiri seisukohad. Nii näisidki „Suure õe“ kangelannade valiku motiivid subjektiivsete ja ebamäärastena. Millistest kaalutlustest olid autorid lähtunud — kas ainult mitmekesisuse taotlusest? Arusaamatuks jäigi, miks Keskerakonda kuuluvale eksmiss Kristiina Heinametsale pühendati märksa rohkem tähelepanu ja aega kui näiteks Marju Lauristinile või Signe Kivile, kelle panus poliitikutena on ju tunduvalt tüsedam. Samas andsid just nemad filmile tõsiseltvõetava ilme ja sisu. Kahjuks jäi seltskonnaajakirjanduse toon „Suures ões“ domineerivaks (või oli see nii mõeldudki?). Segas ka autorite erinev eelhäälestus portreteeritute suhtes. (näit. Heinmetsa ja Lauristini küsitlemisel). Paljud esitatud küsimused olid naiivsed või mõjusid kunstlikult. Vaevalt et poliitika- ja sotsioloogiahuviline sai seda filmi vaadates ammendava ja adekvaatse ülevaate eesti naispoliitikutest. Paiguti kippus ka vestlus päris käest minema ja sundis prantsuse sotsioloogi Pierre Bourdieu kombel küsima: „Kas see, mis ta ütleb, on ikka väärt, et seda just sellises kohas öelda?” • Need on isiklikud muljed, mis ei pretendeeri kaugeltki asjatundlikkusele ega taha mingil määral vähendada Ariadne lõnga harutamise ja arutamise tähtsust, mis järgnes elava mõttevahetusena filmi „Suur õde“ näitamisele. Paneeldiskussioonis vastasid küsimustele ja juhtisid vestlust prof. Tiina Kirss, Mirjam Hinrikus, Eda Sepp ja Holger Berg. Oli huvitav õhtu.

Elle Puusaag



 

Märkmed: