Väliseesti kunstnike teosed omandamas järjest suuremat väärtust
Haus Galerii alustas tegevust 1997. a., sisendes Eesti kunstimaailma esimese regulaarsete kunstioksjonite korraldajana. Tänaseks on toimunud juba 11 oksjonit, aprilli lõpupäevil ootab ees 12-nes. „Eesti kunstisõber teab juba oodata oktoobrit ning aprilli, sest traditsiooniliselt toimuvad just siis meie enampakkumised,“ tunnistab galerii juhataja Piia Ausman.
Kuus aastat tagasi alustades oli olukord sootuks teine: kunst liikus käest kätte ning igasugune organiseeritud ning vähegi reguleeritud kunstiturg puudus. „See peegeldus ka hindades — ühe ja sama autori teoste hinnad võisid kõikuda väga suures ulatuses, sest kellelgi ei olnud aimu, kui palju võiks kunst maksta,“ ütleb Ausman. Kaotajateks olid enamasti just heausklikud teoste omanikud. Kuigi Haus Galerii tegeleb aktiivselt ka nn „igapäevase vahendamisega“, on just kaks korda aastas aset leidvad oksjonid need, mis määravad suuresti hinnataseme ning väärtustavad kunsti nii materiaalselt kui mittemateriaalselt. „Inimesed mõistavad üha enam, et eesti klassikaline maalikunst on väga palju väärt, et seda tasub koguda ja sellesse investeerida,“ on Ausman veendunud.
Viimasel sügisesel kunstioksjonil, kus 37st tööst jäid galeriisse vaid kaks, olid enampakkumisel m.h. sääraste suurnimede teosed nagu Konrad Mägi, Ants Laikmaa, Kristjan Raud jt. „Nemad oli n.-ö. meie staarid,“ tunnistab Ausman. „Ent hoopis enam on mul hea meel selle üle, et rebimiseks läks ka sääraste teoste puhul, mille juures võime rääkida just kunstilistest kvaliteetidest ning mille autor on küll Eestis tuntud, ent mitte kolme-nelja „suurnime“ seas.“ Sääraste teoste hulka, mille alghind tõusis vahel rohkem kui kahekordselt, kuulusid teiste hulgas ka Eerik Haameri, Endel Kõksi, Peet Areni, Eduard Wiiralti tööd. „See on just viimase aja tendents, et väliseesti kunstnike teosed hakkavad tasapisi Eestisse jõudma, kus kunstioksjonite ja galerii igapäevase tegevuse kaudu luuakse neile siinse kunstiostja silmis väärtust,“ ütleb Ausman.
II maailmasõja keerises välismaale sattunud kunstnike loomingu vastu tuntakse tema sõnul kasvavat huvi. „Üheks põhjuseks kindlasti see, et kui siiajäänute loomevabadus ja -tingimused olid pahatihti piiratud, siis välismaal tegutsenud kunstnikud said oma annet palju paremini ning vabamalt teostada,“ on Ausman veendunud. Teisalt toob ta välja veel ühe põhjuse: väliseesti kunstnike teoseid on lihtsalt niivõrd harva võimalik Eestis pakkuda, et see sünnitab veelgi suurema nõudluse. Ausmani sõnul on Eerik Haamer, Endel Kõks, Eduard Ole, Katrin Luts, Hugo Lepik, loomulikult Wiiralt, aga ka Aren jt. autorid need, keda pidevalt küsitakse.
Kuigi Haus Galerii on viimasel ajal üha enam hakanud rõhku asetama aktiivse näitustegevuse arendamisele ning kaasaegse kunsti tutvustamisele, on vanema kunsti vahendamine ning propageerimine siiani Haus Galerii tegevuse olulisim osa. „Klassikaline maal ning graafika huvitavad galerii kliente enim,“ ütleb Ausman, kelle juhatatava galerii klientide sekka kuuluvad inimesed nii Eestist kui ka mujalt. Ta on täheldanud, et huvi on juba praegu suur ja see kasvab pidevalt. Kunstiteoseid toovad müüki enamasti eraisikud, ja seda mitmel põhjusel. Ühelt poolt vajatakse vahel lihtsalt raha, teinekord ollakse aga koduseinal rippunud tööst tüdinenud, väga paljud saavad töid päranduseks ning kuna emotsionaalne side teostega puudub, otsustavad need Haus Galerii kaudu soovijateni vahendada. Galerii kliendid on ikkagi vaid tõsised kunstikogujad ja -armastajad; ostetud teoseid hoitakse sageli korralikumalt kui muuseumides, nende ümber hakkab kogunema läbimõeldult komplekteeritud kunstikogu ning kunstiteos leiab rohkem väärtustamist kui kusagil hüljatult seina peal rippudes.
Galerii kaudu kunstioksjonitel müües ei saagi tekkida võimalust, et teostega hakatakse edasi hangeldama või et nende ostja polegi tegelikult teosest huvitatud ja jätab selle kuhugi ripakile. „Ses mõttes on organiseeritud kunstiturg parim nii teosele, selle autorile, teose omanikule kui ka teose ostjale,“ on Ausman kindel.
Väliseesti kunstiteoste jõudmisel Haus Galeriisse on põhjused olnud Ausmani sõnul enam-vähem samasugused. „Sageli on mõnda koju jäänud teosed, millega uuel põlvkonnal ei ole enam emotsionaalset sidet,“ räägib ta. Teosed lihtsalt ripuvad seintel ning sageli ei tulda lihtsalt selle pealegi, et Eestis on sääraste tööde vastu suur huvi ning et neid võiks realiseerida.
Ka liigub teave vahel aeglaselt ja hajutatult, pealegi liigub ringi mitmeid hangeldajaid, kes tühiste summade eest teoseid välja petavad. Seetõttu on Piia Ausman püüdnud hoida Haus Galerii tegevuse nii läbipaistvana kui võimalik.
Kodulehele www.haus.ee pannakse alati üles viimaste kunstioksjonite tulemused, teoste omanikega sõlmitakse konkreetsed lepingud ning tutvustatakse igakülgselt teose hindamispõhimõtteid. „Ainult ausaks jäädes ning nii omanike kui klientide huve igakülgselt arvestades on võimalik kaua ja edukalt tegutseda,“ ütleb Ausman.
Eero Epner
Haus Galerii
Tallinn, Uus tn. 17
haus@haus.ee
Haus Galerii tegevusest
Eestlased Eestis | 25 Mar 2003 | EWR
Eestlased Eestis
TRENDING
