„Hitleri arhitektiks“ tituleeritud Albert Speer püüdis diktaatorit vastupidises veenda: „Kõige hävitamine tähendaks saksa rahva jaoks surmaotsust, sest kui ei ole elektrit, gaasi, puhast vett, sütt ja liiklusvõimalusi, astuvad inimesed tagasi keskaega.“ Riigipea vastus oli: „Kui me kaotame sõja, ei ole ka sellel mingit tähtsust, et rahvas kaob... Mina ei nuta taga inimesi, kes ei olnud võimelised sõda võitma.“
Sõja lõpu veetis Hitler punkris, mille oli lasknud ehitada 1940 ndate alguses pea 10 m sügavusele Riigikantselei alla. Ajal, mil maa peal valitses tulepõrgu, dirigeeris valitseja wagnerlikult Saksa Reichi ja selle elanike totaalset hävingut. Ehkki demagoogilise fanaatiku mõistusehäired ei võinud kellelegi märkamatuks jääda, ei julgenud ometi keegi talle vastu astuda. Ohvitserid seisid pea lõpuni iga päev vaikides füüreri palge ees ning täitsid käske, mille pöörasus või mõttetus oli neile hästi teada. Alles siis, kui apokalüptilist lõppu ei olnud enam võimalik ignoreerida, dikteeris Hitler oma erasekretärile Traudl Jungele testamendi, abiellus Eva Brauniga ning lõpetas koos temaga elu.
Esimest korda on nüüd sakslased ise lavastanud
natsistliku rezhiimi lõppu käsitleva eepilise filmi „Der Untergang“ (Häving), mis jutustab ajaloolase ja Hitler-biograafi Joachim Festi samanimelise raamatu ning Traudl Junge mälestuste „Bis zur letzten Stunde“ (Viimse tunnini) põhjal füüreri surmatantsu Berliini varemete all.
16. aprillil 1945, mil Punaarmee oli 2,5 miljoni sõjamehega alustanud Berliini vallutamist ning seisis ainult 12 km kaugusel Berliinist, istus riigipea oma lähikondlastega punkris ega olnud ikka veel kaotanud usku natsionaalsotsialismi lõplikku võitu. Võidu nimel ei kõhelnud Hitler võitlustandrile saatmast isegi lapsi ja vanureid. Vastuseks kindral Weidlingi sõnadele: „Mõelge, võitlustes on juba tuhanded noored surma saanud,“ ütles füürer: „Aga selle jaoks on ju noored inimesed olemas...“ Neid, kes tema käske ei täitnud, hävitas diktaator halastamatult lõpuni. Nii ei aidanud isegi Eva Brauni palved õemehe ja Heinrich Himmleri asetäitja elu säilitamiseks — Hermann Fegeleini, kes oli Hitleri loata lahkunud punkrist, tembeldas füürer reeturiks ja käskis maha lasta. Kuid baieri neiu Eva oli valitsejale orjalikult kuulekas — ta küpsetas Hitlerile punkris sünnipäevakoogi, abiellus temaga ja läks ka koos oma füüreriga vabasurma. Goebbelsid, kes uskusid füürerit ja natsionaalsotsialismi pimesi kuni lõpuni tapsid oma kuus last ja ka iseennast. „Meie suurepärane idee on hukkunud ja sellega koos kõik, mis oli minu elus imetlusväärne ja hea,“ kirjutas pr. Magda Goebbels oma pojale esimesest abielust Harald Quandtile.
Filmis tuuakse suurepäraselt esile kaks erinevat maailma — ühelt poolt ennast teadlikult petvad fanaatilised natsionaalsotsialistid maa all ja teisalt kohutavas sõjareaalsuses elavad inimesed maa peal.Ajal, mil Eva Braun kirjutab punkris shampust juues oma testamenti ning jagab briljante ja muud varandust, võitleb saksa rahvas ellujäämise nimel.
Kas ja kuidas on üldse võimalik Adolf Hitlerit ekraanile tuua erapooletult, ilma et näidatakse tema raevutsejalikku olemust ja paiguti koomilist palet?
Film on juba tekitanud Saksamaal diskussiooni. Näidates Hitleri viimaseid päevi, murdis produtsent Bernd Eichinger siiani Saksamaal kehtinud tabu. Siiski keskendub film eeskätt sõja õudustele, ning natsieliidi absurdsed, fanaatilised mõttemallid vaid naerutavad kohati vaatajat.
Tegemist on vaieldamatult sakslaste viimaste aastate ühe parema filmiga, mis on nomineeritud juba ka Oscari filmiauhinnale. Näitlejatööd on võimatu ülehinnata, sensatsiooniliseks võib nimetada Hitleri osatäitja shveitsi näitleja Bruno Ganzi tööd. Ta oskab hiilgavalt esile tuua Hitleri türanniat, kuid ka tema privaatsust. „Ma ei häbene öelda, et tundsin kaasa sellele armetule tüübile,“ rääkis Ganz ajakirjanikele. Hitleri ohvrid ei suuda aga aktsepteerida, et filmis tuuakse esile ka halastamatu diktaatori inimlikku külge.
„See mees oli mõrvar, kriminaalne, kurjategija,“ arvab kirjanik Inge Deutschkron ja lisab: „See mees tahtis inimesi, terveid rahvusi hävitada. Ja see tal osaliselt õnnestuski. Minu arusaamise järgi ei olnud ta inimene.“ Hitleri viimase biograafia autor, briti ajaloolane Ian Kershaw aga leiab seevastu: „Hitler oli oma olemuselt inimene. Ta oli õudne inimene, kuid ta oli ikkagi inimene. Seetõttu on täielikult legitiimne teda esitada. /.../ Ma ei usu, et Hitlerit filmis mingil moel õigustatakse või tema vastu sümpaatiat tundma hakatakse. Kindlasti soovib kinokülastaja teada, milline Hitler oli. On tähtis, et inimesed saaksid tema rollist diktaatorina aru. Ja kõige tähtsam on näha, et Saksamaa läks põhja ainuüksi ühe mehe käitumise tõttu. Me ei näe ainult inimlikku tragöödiat, vaid kogu rahva, kontinendi ja kogu maailma tragöödiat; kõik oli sõltuv ainult ühest mehest. Tänapäeval teab igaüks, milliseid kuritegusid natsi-Saksamaa korda saatis.“
Ehkki vaataja ei leia filmis vastust küsimusele, miks saksa rahvas kuni viimase minutini Hitleri käske järgis, saab ta suurepärase ülevaate traagilistest ajaloolistest sündmustest. See on eriti kasulik noortele, kes seda aega tunnevad kas ainult kooliõpikute või jutustuste põhjal.
Nüüd jääb ainult loota, et taoline film lavastataks peatselt ka kommunismi ja KGB kuritegudest.
Filmi „Der Untergang“ rezhissöör: Oliver Hirschbiegel; produtsent ja stsenarist: Bernd Eichinger. Osatäitjad: Adolf Hitler — Bruno Ganz; Traudl Junge — Alexandra Maria Lara; Eva Braun — Juliane Köhler; Magda Goebbels — Corinna Harfouch; Josef Goebbels — Ulrich Matthes ja Albert Speer — Heino Ferch.
