www.delfi.ee
Lugejakiri
21. sajand kannab infoajastu nime ja ühiskond on uudiste ning info järele näljasem kui kunagi varem. Tööpäev just nagu ei algakski enne, kui peamised uudised (kas siis virtuaalses või traditsioonilises vormis) läbi on sirvitud.
Küll aga on mitmel pool juba esitatud sünge ning nukker tulevikuprognoos, mille kohaselt on paberajalehed väljasurev liik ning elektroonika tuleb ka siin valdkonnas suure jõuga peale. Väidetakse, et paberajalehti loevad eelkõige vanema põlvkonna esindajad, kes ennast virtuaalmaailmas mugavalt ei tunne. Läinud nädalal esitleti ajakirjanduses ka kõikvõimalikke vidinaid, mis peaksid paberajakirjandust asendama hakkama.
Kuid teada tõde on, et midagi ei saa tasuta. Nii ei hakka ka virtuaalne ajakirjandus olema tasuta kättesaadav. Juba praegu on osa artiklitest tasulised ning väikese raha eest kõigile kättesaadavad. Üldjuhul on need artiklid on oma olemuselt sisutihedamad, kandes endas kvaliteetset infot ja pakkudes meeldivat lugemist. Samuti on näha, et autorid on natukenegi pingutanud nende artiklite kirjutamiseks. Kuid mitte alati.
Kahjuks peab siinkohal ka tõdema, et enamik suuremate päevalehtede poolt virtuaalselt avaldatud uudistest oleks justkui kiire ümberjutustus tunnike varem televisioonis nähtust. Eriti tugevalt on ümberkirjutamist täheldada pärast uudistesaateid või näiteks pärast ühiskonnas toimuvat lahkavaid ETV saateid (näiteks "Vabariigi kodanikud", "Kahekõne", "Pealtnägija" jne). Saade pole veel lõppenud, kui jututeemast on vormitud paarirealine „uudis“. Lisaks veel tantsusaated ja suhtedraamadega vürtsitatud sarjad.
Samuti on virtuaalselt kättesaadavad päevalehed muutunud visuaalselt nii värvikirevaks ja liikuvaks, et see on juba häiriv. Lugejad saavad loomulikult aru, et ajalehe suurim tuluallikas on reklaam ning ajaleht püüab sellega end ära elatada. Liikuvad pildid, reklaamid, heliklipid ja kõige tipuks veel kursoriga kaasa liikuvad reklaamkastikesed, mida peab pidevalt sulgema... Kas on tegemist endiselt ajalehega või pelgalt reklaampinnaga? Kas suurem, värvilisem ja emotsionaalsem pilt tagab alati hea artikli? Kui suur on nende inimeste arv, kes tegelikult tervet uudist lugesid, mitte ainult kahte esimest rida?
Lisaks on liiga palju nn libauudiseid, ehk siis uudiseid, mille pealkiri lubaks justkui sensatsiooni, kuid sisu erineb pealkirjas lubatust kui öö ja päev. Ning muidugi kõikvõimalike staaride soki- ja piimaostud, suhtenõu, ja kaherealised majandusuudised. Eriti tragikoomiliseks võib pidada välisuudiseid, kus suurem osa piirdub pigem poliitiliste draamade ja väga lihtsate, endas mitte midagi vajalikku kandvate uudislugudega.
Kas see ongi see, mille eest peaksin olema nõus raha välja käima? Kas peab kirjutama lihtsalt selleks, et midagi kirjutada või pigem kirjutada vähem ja sisutihedat? Kas isegi Brüsselis ei toimu midagi kodanikule olulist või põnevat?
Siinkohal peakski tegema märkuse paberajakirjanduse kasuks. Ajaleht tundub küll aastatega järjest õhemaks jäävat, kuid asjalikku lugemist jõuab paberile märksa rohkem kui online-versiooni.
Tagatipuks tundub, et uuriv ajakirjanik (kujutlegem teda siis kas diktofoni või paberi ja pliiatsiga uudistejahil) on väljasurev liik, nagu paberajaleht. Sensatsioonilisi paljastusi või uurimusartikleid tuleb otsida tikutulega ja enne hakkab leek sõrmeotsi põletama, kui selle artikli leiame.
Kui elukutseliste ajakirjanike poolt kirjutatavate artiklite arv tundub vähenevat, on arvamuslugude arv kasvamas. On vägagi tervitatav nähtus, et ühiskonnas leidub inimesi, kellel on midagi laiemale ringkonnale öelda. On silma jäänud, et eriti tugevalt võtavad sõna just kultuuriinimesed, poliitikutest rahvaesindajate sõnavõttude arv on vähenenud. Samas on viimane muutuv trend ning elavneb valimiste lähenemisega.
Ei teagi, et keda siis juurde oleks vaja: kas professionaalseid uurivajakirjanikke või inimesi, kes teevad midagi kajastamist väärivat. Kahte head teadupärast korraga saada pole võimalik.
Kuid üks on kindel – enne kui hakata rahvalt uudislugude eest raha kasseerima, tuleks tõsta väljaantava materjali kvaliteeti ning leida väärt informatsiooni ja sündmusi.
Hea ajakirjandus on välja suremas DELFI (2)
Kuumad uudised | 17 Nov 2010 | EWR
Viimased kommentaarid
Kommentaarid on kirjutatud EWR lugejate poolt. Nende sisu ei pruugi ühtida EWR toimetuse seisukohtadega.
Eelnevaga 100% nõus!
Siia juurde ehk veel Eesti ajakirjanduses esinevad õigekirja- ja grammatilised vead, täitsa pahupidi lauseehitused jne.
Umbes samas stiilis - "Tatjana sõitis tõllas ülestõstetud taguotsaga".irw
Siia juurde ehk veel Eesti ajakirjanduses esinevad õigekirja- ja grammatilised vead, täitsa pahupidi lauseehitused jne.
Umbes samas stiilis - "Tatjana sõitis tõllas ülestõstetud taguotsaga".irw
Millega me mõõdame ajakirjanduse kvaliteeti? Kas selle kvaliteediga, mida pakuvad meile USA, Kanada, Inglismaa, Saksamaa, Prantsusmaa meediad?
Kui me seda teeme, on Eesti ajakirjandus lootusetus olukorras. Sami Lotilal on õigus kui ta toob esile, et kodumaised ajakirjanikud ei oska esitada küsimusi, neil puuduvad üldteadmised. Neil puuduvad ajalooteadmised. Euroopa poliitikast ei taipa kodused reporterid tuhkagi, sellest, mis toimub välismaal, kirjutatakse lühidalt (peamiselt agentuuriuudised, needki liiga tihti valesti tõlgitud ja toimetatud) - välismaa korrespondendid puuduvad Eestil täielikult - v.a. EOLil Venemaal ja Rahvusringhäälingul Brüsselis.
Kuulsin hiljuti ühte EPLi ajakirjanikku ütlevat, et EL otsuseid kajastatakse vähe, näiteks ei saanud meediatöötajad üldse aru, mis on Lissaboni leping. Ja ikkagi ratifitseeris Eesti selle lepingu. Kuigi keegi ei saanud aru. Sest kui Riigikogu esindajad ei saanud aru, ajakirjanikud ei saanud aru, siis ei saanud ka lugejad aru.
Kas Eestis on häid analüütikuid? Minu teada ei ole. Kas eestlased saavad aru teatute poliitiliste otsuste järeldustest? Minu arvates mitte! Sest ka ajakirjanikud ei tea. Ka siinkohal näide - lugesin hiljuti ühte kirjutist, kus öeldi, et euro tulekuga tekib ka kriminaalsus. Sorry - kriminaalsus ja veel milline on Eestis juba ammu olemas, seda ei pea euro endaga kaasa tooma. Ja Eesti külaliskriminaalid on Euroopas (maailmas) aktiivselt tegutsemas juba aastakümneid. Nii lühike on ajakirjanike mälu. Tõenäoliselt puudub neil arhiiv ja märkmed, et fakte enne avaldamist korralikult üle kontrollida.
Eestlased ise peavad hakkama nõudma, kirjutama rohkem lugejakirju, informeerima peatoimetajat kui on selgelt näha faktivigu.
Eriliselt ebameeldiv on praegune aktuaalne debatt ERSO ja Neeme Järvi ümber - igal pool maailmas armastatud ja austatud maestro pole seda ära teeninud. Ka homoseksuaale puuduvad debatid on ebakompetentsed, rikuvad nii ajakirjanduseetikat kui ka riigi põhiseadust. Selline artikkel nagu kirjutas Ekspressi peatoimetaja Lotilast, see oli täis isiklikku rünnakut ja soovitust minna psühhiaatri juurde - oleks arenenud demokraatlikes riikides diskvalifitseeritud, peatoimetaja lahti lastud. Üleüldse ründavad eestlased alati isiklikul tasemel, süvenemata sisusse. Esitatakse kontrollimata fakte ja iseenda fantaasiaid. See on muidugi lubamatu. Hea, kvaliteetne ajakirjandus toob esile faktid ja jätab järelduste tegemise lugejale. Ka arvamuslugudes peab pidama meeles, et ka teistel kaaskodanikel on õigused, neid ei tohi ei laimata ega sõimata. Eestis müüb aga ennekõike kollane ajakirjandus, kus lugejatele pakutakse nõrguvaid emotsioone ja poleemikat. See läheb kord suuremale osale eestlastele hästi peale.
Kui me seda teeme, on Eesti ajakirjandus lootusetus olukorras. Sami Lotilal on õigus kui ta toob esile, et kodumaised ajakirjanikud ei oska esitada küsimusi, neil puuduvad üldteadmised. Neil puuduvad ajalooteadmised. Euroopa poliitikast ei taipa kodused reporterid tuhkagi, sellest, mis toimub välismaal, kirjutatakse lühidalt (peamiselt agentuuriuudised, needki liiga tihti valesti tõlgitud ja toimetatud) - välismaa korrespondendid puuduvad Eestil täielikult - v.a. EOLil Venemaal ja Rahvusringhäälingul Brüsselis.
Kuulsin hiljuti ühte EPLi ajakirjanikku ütlevat, et EL otsuseid kajastatakse vähe, näiteks ei saanud meediatöötajad üldse aru, mis on Lissaboni leping. Ja ikkagi ratifitseeris Eesti selle lepingu. Kuigi keegi ei saanud aru. Sest kui Riigikogu esindajad ei saanud aru, ajakirjanikud ei saanud aru, siis ei saanud ka lugejad aru.
Kas Eestis on häid analüütikuid? Minu teada ei ole. Kas eestlased saavad aru teatute poliitiliste otsuste järeldustest? Minu arvates mitte! Sest ka ajakirjanikud ei tea. Ka siinkohal näide - lugesin hiljuti ühte kirjutist, kus öeldi, et euro tulekuga tekib ka kriminaalsus. Sorry - kriminaalsus ja veel milline on Eestis juba ammu olemas, seda ei pea euro endaga kaasa tooma. Ja Eesti külaliskriminaalid on Euroopas (maailmas) aktiivselt tegutsemas juba aastakümneid. Nii lühike on ajakirjanike mälu. Tõenäoliselt puudub neil arhiiv ja märkmed, et fakte enne avaldamist korralikult üle kontrollida.
Eestlased ise peavad hakkama nõudma, kirjutama rohkem lugejakirju, informeerima peatoimetajat kui on selgelt näha faktivigu.
Eriliselt ebameeldiv on praegune aktuaalne debatt ERSO ja Neeme Järvi ümber - igal pool maailmas armastatud ja austatud maestro pole seda ära teeninud. Ka homoseksuaale puuduvad debatid on ebakompetentsed, rikuvad nii ajakirjanduseetikat kui ka riigi põhiseadust. Selline artikkel nagu kirjutas Ekspressi peatoimetaja Lotilast, see oli täis isiklikku rünnakut ja soovitust minna psühhiaatri juurde - oleks arenenud demokraatlikes riikides diskvalifitseeritud, peatoimetaja lahti lastud. Üleüldse ründavad eestlased alati isiklikul tasemel, süvenemata sisusse. Esitatakse kontrollimata fakte ja iseenda fantaasiaid. See on muidugi lubamatu. Hea, kvaliteetne ajakirjandus toob esile faktid ja jätab järelduste tegemise lugejale. Ka arvamuslugudes peab pidama meeles, et ka teistel kaaskodanikel on õigused, neid ei tohi ei laimata ega sõimata. Eestis müüb aga ennekõike kollane ajakirjandus, kus lugejatele pakutakse nõrguvaid emotsioone ja poleemikat. See läheb kord suuremale osale eestlastele hästi peale.
Kuumad uudised
TRENDING
