Lugejakiri
21. sajand kannab infoajastu nime ja ühiskond on uudiste ning info järele näljasem kui kunagi varem. Tööpäev just nagu ei algakski enne, kui peamised uudised (kas siis virtuaalses või traditsioonilises vormis) läbi on sirvitud.
Küll aga on mitmel pool juba esitatud sünge ning nukker tulevikuprognoos, mille kohaselt on paberajalehed väljasurev liik ning elektroonika tuleb ka siin valdkonnas suure jõuga peale. Väidetakse, et paberajalehti loevad eelkõige vanema põlvkonna esindajad, kes ennast virtuaalmaailmas mugavalt ei tunne. Läinud nädalal esitleti ajakirjanduses ka kõikvõimalikke vidinaid, mis peaksid paberajakirjandust asendama hakkama.
Kuid teada tõde on, et midagi ei saa tasuta. Nii ei hakka ka virtuaalne ajakirjandus olema tasuta kättesaadav. Juba praegu on osa artiklitest tasulised ning väikese raha eest kõigile kättesaadavad. Üldjuhul on need artiklid on oma olemuselt sisutihedamad, kandes endas kvaliteetset infot ja pakkudes meeldivat lugemist. Samuti on näha, et autorid on natukenegi pingutanud nende artiklite kirjutamiseks. Kuid mitte alati.
Kahjuks peab siinkohal ka tõdema, et enamik suuremate päevalehtede poolt virtuaalselt avaldatud uudistest oleks justkui kiire ümberjutustus tunnike varem televisioonis nähtust. Eriti tugevalt on ümberkirjutamist täheldada pärast uudistesaateid või näiteks pärast ühiskonnas toimuvat lahkavaid ETV saateid (näiteks "Vabariigi kodanikud", "Kahekõne", "Pealtnägija" jne). Saade pole veel lõppenud, kui jututeemast on vormitud paarirealine „uudis“. Lisaks veel tantsusaated ja suhtedraamadega vürtsitatud sarjad.
Samuti on virtuaalselt kättesaadavad päevalehed muutunud visuaalselt nii värvikirevaks ja liikuvaks, et see on juba häiriv. Lugejad saavad loomulikult aru, et ajalehe suurim tuluallikas on reklaam ning ajaleht püüab sellega end ära elatada. Liikuvad pildid, reklaamid, heliklipid ja kõige tipuks veel kursoriga kaasa liikuvad reklaamkastikesed, mida peab pidevalt sulgema... Kas on tegemist endiselt ajalehega või pelgalt reklaampinnaga? Kas suurem, värvilisem ja emotsionaalsem pilt tagab alati hea artikli? Kui suur on nende inimeste arv, kes tegelikult tervet uudist lugesid, mitte ainult kahte esimest rida?
Kas see ongi see, mille eest peaksin olema nõus raha välja käima? Kas peab kirjutama lihtsalt selleks, et midagi kirjutada või pigem kirjutada vähem ja sisutihedat? Kas isegi Brüsselis ei toimu midagi kodanikule olulist või põnevat?
Siinkohal peakski tegema märkuse paberajakirjanduse kasuks. Ajaleht tundub küll aastatega järjest õhemaks jäävat, kuid asjalikku lugemist jõuab paberile märksa rohkem kui online-versiooni.
Tagatipuks tundub, et uuriv ajakirjanik (kujutlegem teda siis kas diktofoni või paberi ja pliiatsiga uudistejahil) on väljasurev liik, nagu paberajaleht. Sensatsioonilisi paljastusi või uurimusartikleid tuleb otsida tikutulega ja enne hakkab leek sõrmeotsi põletama, kui selle artikli leiame.
Kui elukutseliste ajakirjanike poolt kirjutatavate artiklite arv tundub vähenevat, on arvamuslugude arv kasvamas. On vägagi tervitatav nähtus, et ühiskonnas leidub inimesi, kellel on midagi laiemale ringkonnale öelda. On silma jäänud, et eriti tugevalt võtavad sõna just kultuuriinimesed, poliitikutest rahvaesindajate sõnavõttude arv on vähenenud. Samas on viimane muutuv trend ning elavneb valimiste lähenemisega.
Ei teagi, et keda siis juurde oleks vaja: kas professionaalseid uurivajakirjanikke või inimesi, kes teevad midagi kajastamist väärivat. Kahte head teadupärast korraga saada pole võimalik.
Kuid üks on kindel – enne kui hakata rahvalt uudislugude eest raha kasseerima, tuleks tõsta väljaantava materjali kvaliteeti ning leida väärt informatsiooni ja sündmusi.