Tõnu Kuusemaa
Head jaanilaupäeva ja võidupüha teile, armsad sõbrad! :)
Jaanipäeval tähistab kristlik maailm Ristija Jaani (Johannese) sünnipäeva,
jaanist jõuluni muutub päev taas üha lühemaks ning see on sümboolne -
otsekui looduse jutlus inimlapsele tuletamaks meelde Ristija Johannese tunnistust Jeesusest:
"Tema peab kasvama, aga mina pean kahanema."
(Jh 3:30)
Kas inimlik ja ebatäiuslik ei peaks ka meis kahanema, et teha ruumi meiegi südametes jumalikule ja täiuslikule?
Jaanilaupäeva õhtu on Ristija Johannese sünnipüha eelõhtu.
Issanda ingel kuulutas tema sünnist ette ta preestrist isale:
„Ära karda, Sakarias, sest su anumist on kuuldud
ja su naine Eliisabet toob sulle ilmale poja,
ja sa paned talle nimeks Johannes.
Ja temast on sul rõõmu ja hõiskamist
ning paljud rõõmustavad tema sündimisest,
sest ta saab suureks Issanda silmis.
Ta ei tohi juua veini ega muud vägijooki,
ja ta täidetakse Püha Vaimuga juba oma ema ihus.
Ja ta pöörab palju Iisraeli lapsi Issanda, nende Jumala poole."
(Lk 1:13-16) Tema rolliks oli teed valmistada Lunastaja tulekuks.
Otsekui teeviit seisis ta kahe ajastu piiril, osutades Jeesusele -
"Vaata, see on Jumala Tall, kes kannab ära maailma patu!"
