Üksnes mõned tunnid lahutavad meid hetkest, mil ületame lahkuvat ja uut lootusrikast saabuvat aastat eraldava piiri. Me jõuame uude kümnendisse, küsides enestelt, kuidas edasi? Kesköötunnil soovime üksteisele head uut aastat, kandes südames ärevust, milline ta tuleb see uus ja tundmatu?
Öeldakse, et ajalugu kordub, liikudes küll spiraalina uuele tasandile, ent peegeldades siiski varem toimunut. Nii on ka algavas aastas aimatavad eelneva mustrid. Milline ta siis oli, see ajalooks saav 2020?
Kõigepealt muidugi haiguse ja sellest vabanemisteede otsimise aasta. Maailm, mis ennast nii võitmatuks pidas, oli sunnitud tunnistama ajutist allajäämist viirusele. Läks aega, enne kui õppisime haigusega koos elama ning veelgi rohkem, kuni tekkisid esimesed vaktsiinid selle tõrjumiseks. Ent just aastavahetuse eel jõudsime lootuseni viirus alistada ning maailm taas elule avada. 2020 pani meid proovile, 2021 taastab senise elurütmi. Kas pole see rõõmustamist väärt!
2020 oli siin koduses Eestis ka teravdatud poliitilise vastasseisu aasta. Kõlas palju süüdistusi, sunniti lahkuma ministreid, esitati teravaid küsimusi, ent sündimata jäid inimeste elujärge oluliselt mõjutavad lahendused. Loodame, et uus aasta tuleb selles osas heldem. Et retoorilised heietused rohepöördest, muutuvad asjalikeks aruteludeks, kuidas Eestis ja Euroopas majandada sel kombel, et kaubad ja teenused ei kaotaks keskkonnamaksude tõttu konkurentsivõimet, et euroametnike kinnisideeks muutunud investeerimisleping Hiinaga ei tähendaks turu üleujutamist rämpskaubaga, et Eestimaa metsi ei tabaks sama saatus, mis paljude Euroopa riikide laasi, kus kunagisest rohelusest on jäänud vaid lagedad tuulepealsed, et üleeuroopalises keskkonnakaitseõhinas ei läheks kaduma liikmesriikide omapära ning ka Ida-Virumaa leiaks uue arengutee, mis kindlustaks sealseid inimesi tööga. Seda pole ju palju tahta!
Head uut aastat sõbrad!
Vsevolod Jürgenson
Mustamäe Linnaosakogu liige