„Heale lapsele põle millaski vitsa tarvis.“ Nii mäletame Äksist pärit head eesti vanasõna. 1. juunil tähistasime Lastekaitsepäeva ja küllap sobib too hea ja turvaline ütelus selle päeva kohta küllalt meeliköitvalt. Selliselt nagu me mäletame oma lapsepõlve, sarnaselt soovime, et lastel poleks probleeme ja et too lühike ajaperiood, mis möödub ju minevikku meenutades otsekui eesti valge juunikuu — oleks täis kiiret tegutsemist ja põnevust, täisväärtuslik ja meenutamist väärt. Veidi ju ka väikest vallatust.

Paraku on elu karmid käed ulatumas ka meie kõige armsamate suunas. Eelmisest Eesti Elust võis lugeda, et Ontarios avaldasid protesti mitu tuhat kooliõpilast, kes lahkusid klassidest. See näitab ilmekalt, et paljudel lastel puudub turvatunne ja neile tundub, et nende elu ahistatakse ühel või teisel viisil. Paljudes maades räägitakse üha valjemalt laste suhtes rakendatavast vägivallast jms.

Hea tuttav ütles alles hiljuti, et noored otsivad, kuidas „mõnus“ olla. Vähemalt Eestis olevat selline ütelus käibel. Kui mälestusteradadel kõndida, siis jah — eks me mõnusad tahtsime ju ka 40–80 aastat tagasi olla. Kuid mõnude sisuline pool on selle ajavahemikuga palju muutunud. Seda peab iga lugeja ise enda käest küsima, mis oli tolle kauni ajaperioodi kõige mõnusam elamus. Tunne.

Laste suurimaks vaimseks kasvamiseks on vaja siinses elus kõige vägevamat jõudu: — ARMASTUST! Kui hellus ja armastus kaitsevad väikest maailmakodanikku, siis võib juba ette arvata, et aastate möödudes tunneme siirast rõõmu vaimselt rikkast kaaskodanikust, kellele võib loota ja kellelt võib raskuste puhul ka head nõu küsida. Armastus sütitab kohusetunde…

Kahjuks ei saa ega vist peagi Lastekaitsepäeval mainimata jätma ka laste elu negatiivsemat poolt. Maailmas nälgib ja sureb pidevalt meeletult palju lapsi ja selle probleemi lahendamisega tegelevad paljud abiandvad organisatsioonid. Aga see kõik tundub olevat kui tilk merre.

Kui mainida Eesti olukorda, siis noorte ja nende vanemate suurimaks sooviks tundub olevat mõnus elu ilma uimastiteta. Paraku on kurb reaalsus, kuid paljud Eesti noorukid (lapsed) on langenud mõnuainete (uimastite) küüsi. On tekkinud olukord, kus vastutustunne ELU enese ees on lahendada antud juba üpris noores eas, sest elumürkidega mängides pole ju tagasiteed. Ja küllap siin leidubki too erinevus, mida tundsime omal ajal ja mida võivad tunda paljud tänapäeva noored (loomulikult ka mujal kui Eestis). Nimelt see, et me tahtsime mõnusad olla midagi ära tehes. Me tahtsime kasvõi vallatust teha — kes mäletab filmi „Kevade“ vms. Kuid meie teadvus ja õpetus ei olnud suunatud elumürkide tarvitamisele, mida kahjuks nüüd juba ka Eesti koolides tehakse. Ja üpris avalikult!

Lastekaitsepäev! Kuidas saaksime kaitsta neid kõige kallimaid, nõrgemaid? Paljud võivad öelda, et oma tee valimine on iga noore inimese enda otsus. Kuid areneva inimhinge paljast uudishimust ajendatud väärsamm pole selle isiku kindel otsus. Lastel ju puuduvad üleminekueas isiklikud otsused. Neid tuleb suunata. Kaitsta!

Lastekaitsega tegelevad organisatsioonid peaksid suurema rõhu asetama otseselt noortega suhtlemisele, neid õhutades millegagi aktiivselt tegelema (treening, hobid, vanemate otsene abistamine jne.). Eesti olukorras eriti rõhutama hariduse vajalikkust, mis kindlustab lapse edasise tuleviku. Lapsed on meie tulevik! Seda väljendit tunneb meist igaüks. Selle väljendi sisuline elluviimine peaks jääma meie prioriteediks. Ka siis, kui meie endi aeg lapsega tegelemiseks imepisikeseks jääb.

Sest nii nagu heale lapsele põle millaski vitsa tarvis, on ta oma headusega ära teeninud suurima jõu siin maailmas — ARMASTUSE.

Püüame seda siis lapsi kaitstes ka nende suhtes rakendada. Teeme seda kas pead paitades või niisama tunnustust avaldades. Ja ärgem unustagem ka seda, et heal lapsel on ikka mitu nime… Ja kiitusega ei saagi kitsi olla, kui laps seda väärib.

Foto 2 col Rõõmuga tulevikku! Fotoarhiiv: Toivo Ok

Märkmed: