Sotsiaaldemokraatlik ideaal, mis tagab kõikidele kodanikele muretu elamise pensionide, tervishoiu ja töötaoleku kindlustuste kaudu, on rakendatud pea kõikides Euroopa ja Põhja-Ameerika riikides. Nendele kindlustustele lisanduvad mitmesugused toetused nagu üürisoodustused, tasuta või väikese tasuga lasteaiad, emapalk jne.
Inimlikust vaatevinklist on vägagi tervitatav, et majanduslikult rikastes riikides ei pea ükski kodanik puudust tundma. Selleks aga, et kõike seda tagada, peab suurelt osalt ühiskonna liikmetelt tulumaksude kaudu vastavaid ressursse võtma. Neid võetakse suurel määral nendelt, kes rasket tööd tehes ja majanduslikke riske võttes on väikesi ja suuri ettevõtteid asutanud, nende kaudu uusi töökohti loonud, mille tulemusena riigi majandus kasvab.
Kahjuks aga ei osata elada oma sissetulekute piirides. Paljudel riikidel on suured riigivõlad. Uudiste tulipunktis oleval Kreekal on see 130% sisemajanduse koguproduktist (SKP). Eesti on üks kõige väiksema riigivõlaga riikidest, kus riigivõlg on ainult 3% SKP-st. Kanadas on riigivõlg 37%, millele lisanduvad provintside võlad, eesotsas Newfoundlandi (50%) ja Quebeciga (46%) ning lõpetades Albertaga, kel ainsana on ülejääk. See aga ei anna tervet pilti, sest lisanduvad kohustused, mis ei ole rahastatud. Rahastatud programm on säärane, kus kindlustusmatemaatikud (actuaries) on välja arvestanud fondi suuruse, mis on vajalik ettenähtud väljamaksukohustuste täitmiseks. Näitena vaatame defineeritud hüvitustega pensioniplaani.
Kindlustusmatemaatik arvestab välja pensioniplaani kuuluvate inimeste keskmise eluea, neile määratud igakuise väljamaksu ja selle kaudu pensionifondi suuruse, võttes arvesse fondi summade investeerimisest laekuva kasvu. Kui fondis on arvestuse kohaselt liiga vähe raha, tuleb fondi laekumisi suurendada ja kui on liiga palju raha, siis võib laekumisi vähendada või vahele jätta.
Kanada Pensioniplaan CPP on osaliselt rahastatud. Vanaduspension (Old Age Security) ja toetuspension (Income Supplement) laekuvad otse tulumaksudest. Suurim rahastamata programm Kanadas on aga Kanada Tervishoiuplaan, mille kulud tasutakse otse tulumaksudest. Kanada elanike eluea pikenemise tõttu kasvavad need kulud kiiremini kui inflatsioon ja olemasolevate tulumaksude laekumine. Ülaltoodu on peamiseks põhjuseks, miks nii Kanada föderaal- kui provintsivalitsused on pidevas rahahädas. Nagu kogeme, leitakse üha uusi mitmesuguste teenuste maksustamisi ja muid otseseid või varjatud tulumaksude suurendamise meetmeid.
Ameerika tervishoiuprogramm Medicaid oli samuti rahastamata. Samuti on rahastamata praegune uus, äsja vastuvõetud 2200- leheküljeline tervishoiuprogramm, mida enamik Ameerika elanikest ei poolda, kuna sellega suureneb Ameerika riigivõlg, mis on praegu üle 90% SKP-st.
Meedias jälgime mure ja ehmatusega sündmusi Kreekas, kus maksumaksjate poolt tasutud privileegidega avaliku sektori ametühingute liikmed protesteerivad privileegide kärpimise vastu, kasutades vägivalda, mis on viinud surmajuhtudeni. Euroopa riigid on kokku pannud summasid koos Rahvusvahelise Valuutafondiga (IMF), et Kreeka majandust päästa. Ei saa pahaks panna töökate sakslaste nurinat, miks peavad nemad oma tulumaksude kaudu laisku kreeklasi toetama.
Itaalia, Hispaania, Portugal ja Iirimaa on Kreeka olukorrale üsna ligidal. Kui Kanadas midagi põhiliselt varsti ei muutu, siis võib Kreeka olukord kunagi ka siia jõuda.
Heaoluühiskonnad elavad kõik võlgu (2)
Viimased kommentaarid
Kommentaarid on kirjutatud EWR lugejate poolt. Nende sisu ei pruugi ühtida EWR toimetuse seisukohtadega.
Võlgadel on vahe. Isiklik võlg tuleb tasuda eluaja jooksul. Näiteks võlg, mis kaasub maja ostuga. Riigi eluaeg on loodetavasti üpris pikk, kui just ei toimu revolutsioon või totaalse sõja kaotus. Välistades eelnimetatud katastroofe ei kustu riigivõlg kunagi, küsimus seisab selles, kui kiiresti tehakse uut võlga ja kas riik suudab võlaprotsente maksta. USA olukorda kommenteerides tuleb arvestada ultrakonservatiivide riigivastast filosoofiat: riik on probleem, mitte lahendus. Väideti, et eelarve defitsiit polegi tähtis. Mõte oli "starve the beast." Ajada kulud nii kõrgele, et mingid uued riilikudinitsiatiivid ei tule kõne allagi. Pidagem meeles, et inimestele on isiklik võlakoorem tähtsam kui riiklik võlg. Neid kahte ei saa võrdväärselt käsitada.Lõpuks, on huvitav et nii marksistlik kui ka ultrakonservatiivne filosoofia näevad teoreetiliselt riigi kui niisuguse hääbumise. Tegelikkus aga näitab et mõlemad äärmused annavad vastupidise tulemuse. Ja seda üpris õnnetute tagajärgedega.
Praegu kohtab palju "teoreetikuid" kes väidavad et ettevõtlikud inimesed (maksumaksjad) toidavad oma raske tööga suurt muidusööjate gruppi. Ma ei ole sellega üldiselt nõus. Olen küll nõus sellega et eelarve peab olema tasakaalustatud tulude ja kulude osas. Mis praegu toimub nn. "plutonomy" maades kuhu USA ja Kanada kuuluvad on see et valitsus püüab maksimaalselt rahuldada nii rikast elanikkonna osa kui vaeseid. Kui sissetuleku jaotus oleks normaalne ei oleks sotsiaalprogramme sellises ulatuses vaja. Alates 1995-ndast aastast näiteks on Kanadas 20% tipp-sissetulekuga elanike puhastulu suurenenud 25%, ülejäänud 80% sissetulek on jäänud oluliselt muutumata. USA vastavad andmed on muidugi vapustavad ja peaaegu absurdsed. Seega arvan et valitsuse osa peaks olema mitte valijate ostmine laenudega eelarvedefitsiidiks vaid keskklassi kaitsmine ja tugevdamine kõikide võimalike meetmetega. Praegu tegeletakse aktiivselt keskklassi hävitamisega ja korporatsioonide huvide teenimisega.
Arvamus
TRENDING
