Berry käsitleb oma kirjutises selle mõttetera valguses Euroopa Liidu (EL) põhiseadusleppe takerdunud menetlusprotsessi, mis käesoleval nädalal on meedia fookuses seoses 21.-22. juunini Brüsselis toimuva EL-i Ülemkoguga. Ehkki ajalugu pakub küllaldaselt huvilistele õppetunde, korratakse tänapäevalgi samu vigu ühtelugu.
Ebaõnnestunud põhiseaduslepe
Üheks näiteks selle kohta võikski olla EL-i põhiseadusleppe karilejooksnud menetlemine. Eksperdid hoiatasid kohe, et lepe on vastuoluline ja juba ette määratud läbikukkumisele. Neid ei kuulatud. Siiani on 27 liikmesriigist leppe ratifitseerinud 18, sh Eesti. Selleks, et dokument põhiseadusena jõustuks, pidanuksid selle ratifitseerima kõik riigid. Prantsusmaa ja Hollandi kodanike otsustav „ei“ sundis edasistest referendumitest loobuma ja otsima alternatiive.
Praeguse eesistujamaa, Saksamaa riigipea Angela Merkel teatas sel nädalal, et põhiseadusleppe muudatused viiakse nüüd sisse aluslepingutesse ning uusi referendumeid enam ei korraldata. Suurendatakse ka rahvusriikide parlamentide rolli jm. Kõik see on omakorda tekitanud vastakaid arvamusi. EL-i välisministrid ei jõudnud esmaspäeval Luxembourgis toimunud kohtumisel mingile kokkuleppele kõnealuste muudatuste suhtes.
Tõrksa Poola taltsutamine
Üks põhilisi arutelu pidurdajaid on Poola, kes pole rahul uue häältejaotussüsteemiga. Euroopa Komisjoni president Jose Manuel Barroso hoiatas Poolat, et see kaotab raha ja toetust, kui takistab EL-i institutsioonide reformikava osas kokkuleppele jõudmist, kuid Poola lubas endale kindlaks jääda.
Poola nuriseb hääletussüsteemi üle, mille eesmärk on muuta kergemaks otsuste vastuvõtmist suurenenud liidus, väites, et uus süsteem annaks suurriikidele, eriti Saksamaale, liiga palju võimu Varssavi arvel. Oma loosungiga „Ruutjuur või surm!“ nõuavad poolakad, et ühe või teise riigi tulevane otsustusõigus oleks proportsionaalne ruutjuurega nende elanike arvust. Selle rehkenduse kohaselt saaks Poola oma 38 miljoniga kuus häält, aga üle kahe korra suurem Saksamaa näiteks ainult 9, millega Berliin vaevalt nõustuks.
Mõistagi taandub siin kõik kompromissivalmidusele ja järeleandlikkusele. Aga peab ka ütlema, et lõputute kompromisside tõttu on esialgne põhiseaduslepe juba muutunud aina õhemaks ja lahjemaks, seega mõttetuks.
Berry nimetab Varssavi käitumist saboteerivaks ja on veendunud, et Prantsusmaa uus president Nicolas Sarkozy, soovides tõestada oma napoleonlikke võimeid, tahaks Poola panna prantsuse meloodia järgi tantsima. Aga ka Saksa kantsleri Angela Merkeli taga on märkimisväärsed jõud, rääkimata Euroopa Komisjoni suurepäraste diplomaadivõimetega presidendist.
Uue kava kohaselt asendataks roteeruv eesistujamaa staatus alalise presidendi omaga. Sellele kohale on juba pakutud 27. juunil ametist lahkuvat Suurbritannia peaministrit Tony Blairi. Niisiis – kvartett missugune! Kas neil õnnestub üheskoos neljakesi midagi saavutada?
Merkeli hinnangul võinuks Poola olla 10 uue liikmesriigi eestkõneleja Euroopa asjades, kuid on nüüd jonnaka käitumisega oma positsiooni maha mänginud. Ka Eesti Riigikogu EL-i asjade komisjoni esimees Marko Mihkelson leiab, et Poola käitumine on riskantne, mis peaks murelikuks tegema eeskätt poolakaid endid.
Euroopa kriisis
Mihkelsoni hinnangul on Euroopa praegu langenud võib-olla isegi oma ajaloo kõige tõsisemasse sisekriisi. Lisaks välistele ohtudele – Venemaa kasvavast sõjakusest Iraani tuuma-ambitsioonideni ja energia-julgeolekuni välja – häirib EL-i efektiivset tegevust edasilükatud sisreform. Mihkelson peab isegi võimalikuks, et EL võib hakata murenema.
Barroso rõhutas teisipäeval, et 27-liikmeline EL peab sel aastal tõestama oma teovõimelisust, võttes üksmeelselt vastu raskeid otsusi. Tema sõnul kannatakse kogu EL-i tegevus ja nõrgeneks solidaarsus, kui ei suudeta reformide leppe mandaadi osas kokkuleppele jõuda.
•••
Ehkki me ei saa 19. sajandil filosofeerinud Hegelit pidada demokraadiks tänases mõistes, kõlab tema sõnades tõde, mida EL-i põhiseadusleppe autorid eirasid selle koostamisel ja mida kompromisside otsijad nüüd samuti teevad. Nimelt – demokraatia eeldab, et lõplik sõna peab olema rahval. Äsja viies liikmesriigis läbi viidud pisteline küsitlus näitab, et EL-i elanikud tahaksid uue põhiseaduse (ehk nüüd siis reformide) kohta oma sõna sekka öelda. Ei tea, miks Brüssel seda kardab?
Ometi ei tohiks keegi avalikkuse arvamust ignoreerida ega sellega manipuleerida. Veel enam – kuulekas nõustumine pole iseloomulik demokraatiale. Praegune kiirustamine ja rahva arvamuse eiramine viitab sellele, et ajaloost pole midagi õpitud. Mida ütleks selle kohta Hegel?